Kokkuvõte

Pärimisõigust õppinud jurist teab, et pärija on pärandaja üldõigusjärglane ja et pärandaja surma korral lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis on pärandaja isikuga lahutamatult seotud. Samuti teab iga pärimisõigust õppinud jurist, et annakusaaja ei ole pärija. Praktikas on nende kahe õiguspositsiooni eristamine tõsine õiguslik proovikivi. Inimesed, kes oma vara kohta surmapuhuseid korraldusi teevad, ei ole enamasti juristid ja kipuvad seetõttu tegema testamente üksikute asjade kaupa: auto A-le, korter K-le.

Viimse tahte avaldamine üksikute esemete kaudu ei muuda testamenti tühiseks, kuid kommenteeritav Riigikohtu lahend näitab ilmekalt, milliseid tõlgendamisraskusi võib see kaasa tuua. Küsimus ei ole ainult selles, kellel ja millises ulatuses on õigus testamendis nimetamata esemetele. Tegeliku tahte väljaselgitamine võib osutuda keeruliseks ka siis, kui pärandi avanemise hetkel ei ole testamendis nimetatud asja enam pärandvara hulgas, või siis, kui pärandi avanemise hetkel kuulub pärandajale vara, mida tal testamendi tegemise hetkel veel ei olnud. Eraldi selgitamist vajab küsimus, kes vastutab pärandaja kohustuste eest ja millises proportsioonis jaotuvad vastutus ja pärandiga seotud kulutused pärijate sisesuhtes. Viimse tahte avaldusele õiguslikult määrava sisu andmine on seda keerulisem, mida rohkem on pärandaja testamendis eri esemeid ja isikuid nimetanud.

• pärimisõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• annak
,
• pärija
,
• pärimine seaduse järgi
,
• pärimine testamendi järgi
,
• testament