Kokkuvõte

2007.‒2008. aasta üleilmse finantskriisi järgselt lisandus finantsstabiilsuse tagamise uue valdkonnana makrofinantsjärelevalve. Kui traditsiooniliselt keskendub järelevalve üksikute institutsioonide toimekindlusele, siis makrofinantsjärelevalve fookuses on süsteemne risk. Kuna majandus ja laenuturg toimivad tsüklitena ning finantsasutused on vastastikku seotud, siis ei ole võimalik süsteemset riski täielikult välistada. Makrofinantsjärelevalve meetmed aitavad aga finantssüsteemi vastupanuvõimet süsteemsetele riskidele tugevdada ning piiravad haavatavuse suurenemist.

Finantssektori süsteemsete riskide väljaselgitamisel ja nende võimaliku suuruse hindamisel on tähtis roll kvantitatiivsel analüüsil. Riskihinnangust lähtub omakorda makrofinantsjärelevalve meetmete rakendamine, seejuures peab nõuete kehtestamine olema hästi põhjendatud nii turuosalistele kui ka avalikkusele. Artiklis tuuakse välja peamised pankadele kehtestatavad meetmed. Samuti käsitletakse Euroopa Liidus üha suuremat tähtsust omavat meetmete vastastikuse tunnustamise kontseptsiooni, mis on eriti oluline nendes riikides, kus aktiivselt tegutsevad välismaised pangagrupid. Artikkel puudutab ka makrofinantsjärelevalve institutsionaalset korraldust Euroopa pangandusliidus, kus liikmesriigi asutuste kõrval mängivad olulist rolli Euroopa Keskpank ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu.

Eestis on makrofinantsjärelevalve raames pankadele kehtestatud nii kapitaliseeritust tugevdavaid kui ka laenuandmist reguleerivaid nõudeid. Finantssüsteemi arenedes ja finantskäitumise muutudes kasvab vajadus makrofinantsjärelevalve tööriistakasti täiendada. Kuna suur osa pankade kapitali- ja likviidsusregulatsioonist põhineb Euroopa Liidu õigusaktidel, on Eesti raamistiku arendamise võimalused suuresti määratud Euroopa õigusloome protsessiga. Lisaks tuleb meetmete arendamisel hakata üha enam tähelepanu pöörama mittepankadest finantsvahendajatega seotud riskidele.

• järelevalve ja kontroll
,
• pangandus