Kokkuvõte

Artikkel kommenteerib Riigikohtu 30. märtsil 2016. a kohtuotsust. Selgitatakse, et karistusseadustiku (KarS) §-s 200 sätestatud röövimise subjektiivne koosseis ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samal ajal olemas olema ka asja hõivamise tahtlus. Seetõttu tuleb süüdlase tegu subsumeerida röövimiseks ka siis, kui ta kasutab kannatanu suhtes vägivalda muul eesmärgil ja soov võtta ära võõras asi tekib alles kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul.

Lisaks juhitakse tähelepanu, et süüdistatavat ei ole võimalik korraga nii röövimise (§ 200) kui ka eluohtliku vigastuse (§ 118) tegudes süüdi tunnistada. Et röövimise põhikoosseis eeldab tahtlikku vägivalda ja § 200 lõike 2 punkt 5 sätestab enamohtliku tagajärjena raske tervisekahjustuse, hõlmab viimati nimetatud säte § 118 ebaõigussisu ning kogumit ei moodustu.

Mis puutub § de 200 ja 117 kogumisse, siis rõhutatakse artiklis Riigikohtu seisukohta, et kuivõrd surm ei ole § 200 lõike 2 punkti 5 (raske tervisekahjustus) poolt hõlmatud, siis juhul, kui röövimise käigus kasutatud vägivallaga on ettevaatamatusest põhjustatud kannatanu surm, tuleb tegu subsumeerida lisaks ka § 117 lõike 1 järgi (surma põhjustamine ettevaatamatusest). Eraldi rõhutatakse, et see mõttekäik kohaldub üksnes enne 1. jaanuari 2015 toime pandud tegude suhtes, sest karistusõiguse revisjoni käigus lisati § 118 lõikele 1 uus, 7. punkt surma põhjustamise kohta, mille saab süüdlasele omistada ainult ettevaatamatuse korral.

• isikuvastased süüteod
,
• varavastased süüteod