Menüü

Kokkuvõte

Vastusena finantskriisile võib Euroopa Liidu finantsturgude õiguses täheldada uut trendi, mis rõhutab nii haldus- kui ka karistusõiguslike sanktsioonide samaaegse esinemise tähtsust finantsturgude stabiilsuse tagajana. Haldusmeetmete kui selliste mõiste oli iseenesest Euroopa Liidu finantsturgude õiguses tuntud juba kriisieelsel perioodil. Uuendusena on Euroopa Liit nüüd asunud ka karistusõiguse alale: uuest 2014. aastal vastu võetud turukuritarvituste määrusest ja direktiivist turukuritarvituste korral kohaldatavate kriminaalkaristuste kohta tulenev senist asendav turukuritarvituste reeglistik kasutab esmakordselt Lissaboni lepingu artikli 83 lõikest 2 tulenevat Euroopa Liidu pädevust kohustada liikmesriike kriminaliseerima teatud eluvaldkonda puudutavad tegevused Euroopa Liidu poliitika elluviimiseks. Lisaks klassikalistele Euroopa Liidu õigusega seotud küsimustele on nii artikli 83 lõike 2 kui ka selle alusel tehtud uuenduste järgselt võimalik tõstatada ka mitmeid karistusõigusspetsiifilisi dogmaatilisi küsimusi.

Artikkel keskendub esmapilgul vähemrevolutsioonilisele – tungile kohustada liikmesriike ette nägema haldusõiguslikke sunnimeetmeid märkimisväärselt suurte rahaliste järelmitega, sh ka rikkumistele, mille kõrvaldamine enam objektiivselt võimalik ei ole. Kui nimetatud muutust vaadata põhisõiguste perspektiivist, on ilmne, et seadusandja poolt on Euroopa Liidu finantsturgude õigusesse sisestatud Trooja hobune, mis on võimeline muutma väga selgelt arusaama, mida käsitleda karistusliku (või karistusõiguse) all ja mida mitte.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse