Menüü

Kokkuvõte

Kuni 2004. aastani kehtinud Eesti menetlusseadustikku oli kriminaalmenetluse eesmärgina kirjutatud tõe otsimine. Kehtivas menetlusseadustikus kriminaalmenetluse eesmärki määratletud pole. Eesti õiguskirjanduses on avaldatud arvamust, et kriminaalmenetlus peab tagama õigusrahu, otsuse legitiimsus saavutatakse menetluslike tagatiste järgimisega. Tõe otsimine ei olevat kriminaalmenetluse eesmärk.

Autor küsib, kas Anglo-Ameerika menetlusmudelist laenatud võistlevale menetlusele iseloomulike elementide ja muude instituutide (plea guilty, plea bargaining) ülevõtmise tõttu on tõe otsimine kaotanud oma tähtsuse ja asendunud õigusrahu saavutamise või taastamisega. Selleks käsitletakse artiklis eri menetlusmudelite eri arusaamu tõest, tõe mõiste mõju menetlusmudelile ja seda, millisest tõe kontseptsioonist lähtub Eesti kriminaalmenetluse korraldus.

Autor on seisukohal, et riik saab legitimeerida sanktsiooni üksnes tõele osutavate faktide leidmisega. Kriminaalmenetluse struktuur ja reeglistik – mittevõistlev kohtueelne menetlus, kohtule seadusega pandud kohustus tuvastada asjaolud ja süüdistatava süü – koos Riigikohtu selge juhisega, et „isikut karistatakse siis ja ainult siis, kui tema poolt toime pandud tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi“, mis „kehtib eranditult ka lihtmenetlusi reguleerivate menetlusõiguse normide kohta“, lubab järeldada, et ka pärast 2004. aastat pole tõe poole püüdlemine Eesti kriminaalmenetluse eesmärgina tähtsust kaotanud.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse