Kokkuvõte

Artiklis kommenteeritakse kolme Riigikohtu lahendit, mis kõik käsitlesid abitusseisundi küsimusi. Nende lahenditega on abitusseisundi mõiste omandanud varasemaga võrreldes oluliselt ulatuslikuma sisu. On välja kujunenud abitusseisundi kolm liiki: (a) olukorrast tulenev abitusseisund ehk kaitsetus; (b) füüsiline abitusseisund (liikumisvõimetus või puue) ja (c) psüühiline abitusseisund, mis omakorda avaldub kahes alaliigis, nimelt võib isik olla abitu vaimutegevuse rikke tõttu (teadvusetu, nõrgamõistuslik, vaimuhaige, raskes joobes vms) või east tingitud arusaamisvõimetuse tõttu (vastavalt § le 146 alati alla 10 aasta vanune isik ja olenevalt olukorrast ka isik vanuses 10–13 aastat).

Abitusseisundi kui koosseisutunnuse olemasolu tuleb tõendada kolmes etapis: kõigepealt tuleb nentida vastava seisundi olemasolu (nt vaimne alaareng), seejärel näidata selle seisundi kvaliteeti – et isik ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama –, ning lõpuks tõendada abitusseisundi ja suguühendusse astumise või sugukire rahuldamise põhjuslikku ja finalistlikku seost – et süüdlane kasutas seda seisundit oma eesmärgi saavutamiseks.

• isikuvastased süüteod