Menüü

Kokkuvõte

Karistusõigus on sotsiaalse kontrolli osa, mis kuulutab keelatuks ja karistatavaks olulisemaid õigushüvesid ohustavad või kahjustavad teod. Kuriteole järgneb karistus – riigi hukkamõistev reaktsioon kuriteole, mille liik ja määr sõltuvad eelkõige tegija süüst. Süül rajanev karistus võib aga osutuda ajaliselt lühemaks, kui ohtlikkusel rajanev vajadus isikut mõjutada. Olukorra lahendamiseks oli välja pakkuda kaks varianti – monistlik ja dualistlik süsteem. Monistliku süsteemi järgi mõistetakse isikule karistus, mille pikkus ei sõltu tema süü suurusest, vaid ohtlikkusest. Dualistliku süsteemi kohaselt määrab karistuse suuruse süü suurus ja ainult nendes raamides saab arvestada preventsioonidega. Kui isiku ohtlikkus sellesse vahemikku ei mahu, tuleb lisaks karistusele kohaldada muud mõjutusvahendit.

Saksa õiguses võeti kaksiksüsteem kasutusele harjumuskurjategijate seadusega 24. novembril 1933. Autor annab ülevaate Saksamaal kasutatava süsteemi teoreetilistest alustest, rakendamise eeldustest ja põhimõtetest. Peatutakse ka kaksiksüsteemi kriitikal ja vastukriitikal ning sanktsioonisüsteemi arenguteedel maailmas.

Eesti karistusõiguses on kasutusel monistlik süsteem ning ei tunta süüdiva isiku ohtlikkuse tõttu kohaldatavaid mittekaristuslikke mõjutusvahendeid. Kas me vajame neid, on küsimus, millele autor artikli viimases osas vastust otsib.


Sulge

Sisenege veebiväljaandesse