Juridica

Austatud lugeja!

Toomas Anepaio, Marju Luts-Sootak — 2012-05-13 12:48:34

"Viimne mohikaanlane", "austatud, armastatud ja lugupeetud õpetaja", "kallis ja hea kolleeg", "meie Jüri" ning paljud teised austust ja armastust väljendavad sõnad on aastakümnete vältel lehekuul jõudnud mitmesuguste artiklite ja pöördumiste päisesse või lihtsalt kaartidele. Samas on need pöördumised siiski erinevad, pärinedes eri aastakümnetest ja kohtadest, ka eri maailmajagudest, olgu Keilast või Notre Dame\'ist. Muutunud on ka numbrid neil pöördumistel: 50, 70, 75, 80, 85. Samas on kõigil neil suurematel ja väiksematel kirjatöödel ühine eesmärk: avaldada austust ja armastust õigusajaloo õppejõule Jüri Jegorovile, kes alustas Tartu ülikooli õppejõuna 1947. aasta oktoobris ja jõudis õpetada tervelt 100 semestri vältel.

Sel aastal saab Jüri Jegorov 90. Kindlasti tuleb kirju ja õnnitlusi nüüdki. Uus on see, et neile lisandub Juridica õigusajaloo erinumber. Me leiame siit ülevaate Jüri enda kirjatöödest ja tema kohta kirjutatust. See on põgus pilk möödanikule. Jürile omaselt vaatab kogumik pigem tulevikku: siin kirjutab peamiselt meie õigusajaloo homne päev, kes ongi juba täna kohale jõudnud. Käsitluste haare on Jürile omaselt lai, ulatudes 12. sajandist 20. sajandi lõpu probleemideni, näidates omal moel eesti õigusajalooteaduse rolli Eesti õiguskultuurilooliste katkestuste ületajana. Jüri Jegorovi töö- ja elustiilile omaselt puudub nendeski töödes kategooriline must-valge skaala, mis ometigi ei tähenda vajumist seisukohata halli ebamäärasusse. Elevusest ja elavnemisest meie tänases õigusajaloolises uurimissituatsioonis annab märku seegi, et erinumbri koostajad pidid loobuma iseenda artiklite avaldamisest, sest numbri maht sai enne täis. Nii jäävad meie artiklid Jüri Jegorovi 95. sünnipäeva erinumbrit ootama.

Juridica seekordne number nihutab põhiseaduslikkuse järelevalve ajalisi piire, sundides taas järele mõtlema omaaegse Riigikohtu rolli üle Eesti õiguskultuuris, eriti Eesti iseseisvuse kui iseväärtuse hooldajana. Kas see roll on jäänud ainult minevikku? Mitu autorit on tegelenud õigusliku pluralismi ilmingute analüüsimisega. See on teema, mida juba paari sajandi vältel on haritud juristid pidanud minevikku vajunuks. Siiski võib meenutada, et Eestis on veel 20. sajandigi õigusajaloos olnud õiguslik pluralism alaline tegur. Kas see on üldse meil kunagi lakanud olemast – võib-olla me lihtsalt pole tahtnud seda märgata? Kas see teadvustatud ajalooline kogemus võiks olla tegur, mis aitab toime tulla nähtavas tulevikus taas saabuva või juba päral oleva õigusliku pluralismiga? Küsimus on vägagi praktiline, kui mõelda suundumustele Euroopa õiguses või mõnele järjest suuremat osakaalu võitvale religioonile ja sellega lahutamatult seotud õigusele. See on probleem, mis nõuab juristidelt senisest tunduvalt avaramat maailmanägemist ning arusaamist õigusmõtlemise eri viisidest. Üks võimalusi oma tänase mõtte teravdamiseks on ikka olnud pilk ajalukku ja selle pakutud alternatiividele.

Siia numbrisse on jõudnud ka paari kolleegi mälestused Jüriga koos veedetud tundidest, mis on kõigile tema õpilastele, sõpradele ja kolleegidele jäänud meelde erilise erksuse ja ärksusega. Kas nii asjade- kui ka vaimumaailmale omase värvikirevuse märkamine ja pooltoonide tajumine on Jüril pärit kunstiküllasest kodust, diplomaatiliste õpingute ajast või hoopis katkematust sidemest loodusega, ei olegi tegelikult oluline. Vahetu side loodusega, ükskõik kas suusa all krudisevat lund kuulates, vastu punniva vee jõudu trotsides või kevadises pargis tantsiskleva tuule paitust tajudes – see ongi Jüri. Ta tahab töötada, et elada; elada, et tunda; tunda, et tajuda ja imetleda loodust ning inimese loodut. See on võime ja oskus püüelda harmoonia poole ka siis, kui tead, et täiuslikkus oma ideaalses terviklikkuses jääb kõigele vaatamata alati silmapiiri taha. Kuid vähesed jõuavad sellele nii lähedale kui Sina, Jüri. Aitäh, et me oleme tohtinud osa saada!

Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit

Kristjan Oad — 2012-05-13 12:49:11

Jüri Uluotsa 1935.–1936. aastal ajakirjas Õigus ilmunud artikkel "Eestlaste lepingud võõrastega XIII sajandil" on ilmselt enim taasavaldatud Eesti õigusajaloolisi tekste. Kuigi korduvalt taastrükitud, on artikli tuum, Uluotsa käsitlus eestlaste lepingutest, jäänud vähemalt trükitud tähelepanuta. Seda lünka ongi käesolevas artiklis asutud täitma. Et tühi kriitika edasi ei vii, on iga kritiseeritud väite asemele pakutud teine. Seda võimaldab asjaolu, et 75 aastaga on medievistika ja muinasteadus üksjagu arenenud, luues sellise teema avamiseks hoopis paremad võimalused.

Uluots jagas oma artikli kolme ossa. Neist esimene andis ülevaate kasutatud allikatest (peamiselt Henriku Liivimaa kroonika tekstikohtadest), teine käsitles Uluotsa teistele töödele viidates lepingute subjekte ning kolmas lepingute sisu. Käesolevas artiklis on vaadatud lähemalt lepingute eestlastest subjekte ja nende kujunemist.

Jüri Uluotsa arvates sõlmisid 13. sajandi Eestis lepinguid riiklike moodustiste "maade" esindajatena vanemate kolleegiumid. Selline käsitus on käesoleva artikli autori arvates üsna anakronistlik. Pigem sõlmisid 13. sajandil võimukandjate vahelisi lepinguid eestlaste poolt ülikusugukonnad. Uluotsa ja hilisemategi uurijate arvates olid Henriku kroonikas jm esinevad piirkondade nimetused Revelia, Ugaunia jt poliitiliste ühenduste ("maade") nimed. Allikate tekke asjaolusid arvestades olid need aga pigem empiiriliselt eristuvate asustuslooliskultuuriliste piirkondade (kultuurialade) nimetused. Uued suuremad võimkonnad mõnikord kattusid kultuurialadega, mõnikord mitte.

Tartu ülikooli kohus 19. sajandil

Jüri Jegorov, Olja Kivistik, Marju Luts-Sootak — 2012-05-13 12:49:29

Käesolevas artiklis on põhitähelepanu koondatud Tartu ülikooli kohtuorganite struktuuri ja asjaajamise arengule 19. sajandil. Esmalt antakse ülevaade ülikooli kohtu tegevuse üldistest alustest ja põhimõtetest, seejärel peatutakse kohtu kompetentsil ja kohtumenetluse korraldusel. Autor annab ülevaate nii 1803. aasta ja 1820. aasta ülikooli põhikirja kui ka 1838. aasta ja 1868. aasta üliõpilasreeglite alusel toimunud kohtumenetlusest. Eraldi käsitletakse ülikooli kohtu sisulist tegevust: palju toimus kohtuistungeid ja vaadati läbi kohtuasju ning milliseid karitusi mõisteti. Lähemalt selgitatakse selliste karistuste olemust nagu kartserikaristus, üliõpilaste nimekirjast kustutamine, väljaheitmine ja väljaheitmine tagasiastumisõiguseta. Põgusat käsitlemist leiab ka tudengite aukohtu ja salajaste aukohtute tegevus. Lõpetuseks peatub autor Tartu ülikooli kohtu tegevuse lõpetamisel.

"Kohtuniku ees seisab kaks jumalat, kaks õigust ja kibe tarvidus ühte kui teist ehk mõlemaid korraga teenida"

Olja Kivistik — 2012-05-13 12:49:48

20. sajandi alguseks oli Tsaari-Venemaal (seega ka praegustel Eesti aladel) tekkinud olukord, kus kehtisid mitu kriminaalseadustikku. Samal ajal kehtinud seadustikud ei vähendanud karistusõiguse lahkhelisid ega järjekindlusetuse probleemi, vaid hoopiski suurendasid dissonantsi. Seadustike ühtlusetus nõrgendas rahva õigustunnet ning eitas riigi õiguslikku korda.

Käesolevas artiklis tutvustatakse 20. sajandi alguses kohaldatud kriminaalseadustikke, nende kasuistlikke koosseise ja karistusi. Ühtlasi antakse ülevaade nendes sätestatud usuvastaste süütegude koosseisude rakendamisest. Analüüsiks on valitud tsaariaegse Tallinna Ringkonnakohtu lahendid ajast, kui kehtisid samaaegselt vana ja uus nuhtlusseadustik.

Karistusseaduste paljusus: Eesti Vabariigi ajalooline kogemus aastatel 1918–1940

Marin Sedman — 2012-05-13 12:50:09

Euroopa Liidus on praeguseks materiaalset karistusõigust ühtlustatud vähesel määral. Kuid Lissaboni lepingu jõustumisega on kaotatud ära sammaste süsteem ja edaspidised direktiivid, mis kehtestavad miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määramiseks eriti ohtlike piiriülese mõõtmega kuriteoliikide puhul tulenevalt nende kuritegude olemusest, mõjust või vajadusest võidelda nende vastu ühistel alustel, on vahetult kohaldatavad. Seega tekib tulevikus olukord, kus meil on oma riigisisene karistusõigus ja Euroopa Liidu karistusõigus – kaks paralleelselt kehtivat karistusõigust. Kuidas karistusõigusaktide vahetu kohaldatavus hakkab välja nägema, ei ole praegu veel selge.

Ka Eesti Vabariigi esimesel perioodil eksisteeris karistusõiguse allikate paljusus. Käesolevas artiklis keskendutakse just kuni 1935. aastani kehtinud karistusõiguse allikatele, mida kohaldati üldkohtutes. Lisaks üldkohtutes kohaldavale karistusõigusele kehtis Eesti Vabariigis sõjaväekohtutes kohaldatav sõjaväe karistusõigus. Üldkohtutes kohaldatud õigusaktide kõrval käsitletakse käesolevas artiklis iga karistusseaduse kohaldamise põhimõtteid ja sellest tulenevaid probleeme. Nimetatud küsimustele keskendumine näitab, et meil on ajalooline kogemus eri karistusseaduste paralleelse kehtivusega olemas, samuti seda, milliseid probleeme karistusseaduste paralleelne kehtivus kaasa võib tuua.

Esimesi märke põhiseaduslikkuse kohtulikust järelevalvest: Riigikohtu praktika 1920. aasta põhiseaduse kehtimisajal

Marelle Leppik — 2012-05-13 12:50:26

Eestis avaldatakse arvamust, et põhiseaduslikkuse järelevalve instituudi uurimist on võimalik alustada 1992. aastast ehk Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi loomisest. Skeptiliseks hoiakuks annab alust 1920. aasta põhiseaduse grammatiline tõlgendamine, mille abil on lihtne tuvastada, et põhiseaduses ei mainitud konstitutsioonikohut ega muud põhiseaduslikkuse järelevalve organit. Eelnevast ei saa siiski järeldada, et Eesti Vabariigi loomisel oleks põhiseaduslikkuse järelevalve teema olnud tundmatu või marginaalne.

1927. aastal selgitas Riigikohtu administratiivosakond otsuses, et "Eesti kohtutel tuleb aga talitada Põhiseaduse § 86 järele ja selle järele on iga kohtu aste, kus küsimus üles tõstetakse, et teatud seadus ei vasta Põhiseadusele, õigustatud ja kohustatud sellele küsimusele vastuse andma. [...] Samuti tuleb kohtul jätta kohaldamata seadus, kui kohus leiab, et seadus on Põhiseadusega vastuolus". Riigikohus leidis, et pärast õigusnormi jõustumist on kogu kohtusüsteemil (ex post) põhiseaduslikkuse järelevalve teostamise pädevus. Viimast vaatamata tõigale, et puudusid formaalsed põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse reeglid.

Kuidas Riigikohus kohtusüsteemile antud ja endale võetud ülesandega hakkama sai, on käesolevas artiklis analüüsitud Riigikohtu administratiivosakonna praktika näitel. Kõik kaasused on valitud 1920. aasta põhiseaduse muutumatul kujul kehtimise perioodist 1920–1934.

Venemaalt Saksamaa kaudu Itaaliasse: Rooma õiguse õpetamine ja selle mõjutajad eestikeelses ülikoolis (1919–1940)

Hesi Siimets-Gross — 2012-05-13 12:50:45

Tartu ülikool avati eestikeelsena juba 1919. aastal, ent sisuline õppetegevus algas ülikoolis Vabadussõja tõttu alles 1920. aastal. Seni ladina, rootsi, saksa ja vene keeles toimunud õppetöö pidi nüüd toimuma eesti keeles, vähemalt võimalikult suures ulatuses. Leo Leesment on jaganud õigusteaduskonna ajaloo ajavahemikus 1919–1940 kolme perioodi. Esimest iseloomustab Vene õigusteaduse endine mõju, teist üleminek Eesti õigusteaduse suunas ja kolmas on Eesti õigusteaduse aeg. Käesolevas artiklis uuritakse, kuidas oli lugu Rooma õiguse õpetamise ja uurimisega samal ajavahemikul.

Autor asub seisukohale, et Rooma õiguse õpetamisel võib samuti eristada perioode, kuid need erinevad Leesmendi õigusteaduse perioodidest. Rooma õiguse puhul on esimene Vene-Saksa periood, kui Rooma õiguse süsteemi õpetasid kaks Berliini Rooma õiguse vene seminari endist õpilast Seeler ja Grimm ning mis kestis 1934. aastani. Ka Rooma õiguse ajaloo õppejõud Uluots oli nende otsene õpilane ja kuulub samasse perioodi. Teine periood on küll ühest küljest Eesti õigusteaduse periood, ent tugevaimaks mõjutajaks on Itaalia romanistika Eini vahendusel. Küllap oleks Itaalia mõju kestnud teistsuguses poliitilises keskkonnas kauem, nüüd piirdus see vaid Einiga.

Idealismi ja realismi vahel. Rahvusvahelise avaliku ja eraõiguse käsitlemine ajakirjas Õigus aastatel 1920–1940

Hendrick Rang — 2012-05-13 12:51:01

Eesti kehtiva põhiseaduse § 3 sätestab, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Ka 1920. aasta põhiseaduse § 4 teine lause sätestas, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud määrused maksavad Eestis tema õigusliku korra lahutamatute osadena. 24. jaanuaril 1934 jõustunud 1920. aasta põhiseaduse uues redaktsioonis ei muudetud põhiseaduse §-i 4. 1938. aasta 1. jaanuaril jõustunud põhiseaduse § 4 teine lause sätestas, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud eeskirjad kehtivad Eestis õigusliku korra lahutamatute osadena.

Seega rahvusvahelise õiguse Eesti õigussüsteemi oluliseks osaks olemise puhul on tegemist põhiseadusliku järjepidevusega. Käesolevas artiklis antakse ülevaade sellest, kuidas käsitleti aastatel 1920–1940 rahvusvahelise avaliku ja eraõiguse alaseid küsimusi ainukeses tolleaegses juriidilises ajakirjas Õigus: mida peeti vajalikuks käsitleda, kas tolleaegsete autorite seisukohad olid pigem realistlikud või idealistlikud ja mis võis seda tingida.

Õigusterminid ja õigusharidus, erialase oskussõnavara omandamine

Merike Ristikivi — 2012-05-13 12:51:19

Ladinakeelsete terminite kasutamine annab võimaluse hinnata üldisemalt juristide harituse ja õiguskultuuri taset, sealhulgas õigusharidust. Käesolev artikkel käsitlebki seda, milline on olnud selle juristide jaoks olulise erialase oskussõnavara omandamine kolmel perioodil, kui eestikeelset õigusharidust on jagatud: kahe maailmasõja vaheline periood, nõukogude aeg ning taasiseseisvusaeg. Autor toob välja peamised põhimõtted, kuidas nendel perioodidel ladina õigusterminoloogiat omandati, ning õppevahendid, mille alusel ülikoolis juriidilisi termineid õpetati ja õpiti. Materjaliks, mille põhjal hinnata vaadeldavate perioodide terminikasutust, on võetud õigusperioodika.

Õigusperioodika uurimine toob välja selged seosed võõrterminite kasutamise ja õigushariduse vahel. Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil kuulus ladina keele tundmine juristiameti juurde. Erialase sõnavara põhjalik tundmine ja keelehariduslik ettevalmistus kajastuvad hästi ka selle perioodi juristide artiklites ajakirjas Õigus. Nõukogude aastatel oli ladina keele õppimine pigem pinnapealne ja üldisele sõnavarale orienteeritud. Erialase terminoloogia napp tundmine peegeldub ka Eesti Juristi algaastate ja eriti Nõukogude Õiguse artiklites, kus kitsalt juriidilisi termineid leidub väga vähe. Taasiseseisvusajal on ladina keele tähtsus õigusteaduses taas suurenenud. Erinevalt nõukogude perioodi vähesest terminikasutusest on ajakirja Juridica artiklites ladina terminite kasutus intensiivne ning võõrtermineid kasutatakse eelkõige juriidilise täpsuse edastamiseks.

Jüri Jegorov 90: kolleegidelt

Heino Siigur, Advig Kiris — 2012-05-13 12:51:40

Juubilari kunagine üliõpilane ja kolleeg Heino Siigur :

Sõjajärgseil aastail ei olnud õigusteaduskonnas kombeks korraldada õppeaasta avaüritusi, kus oleks tutvustatud eeloleva õppeaasta ülesandeid ja üritusi ning õppejõude ja muid teaduskonna asjamehi. Tutvumine toimus õppetöö käigus või muudel üritustel. Tuli ette, et õppejõude tutvustasid loenguvaheaegadel vanemate kursuste üliõpilased. Jüri Jegorovit nägin esmakordselt TRÜ peahoone koridoris 1949. aasta hilissügisel. Keegi kaasüliõpilastest teadis kõnelda, et ta on lõpetanud Moskvas mingi diplomaatiaalase kõrgkooli, olnud pärast seda mõnda aega diplomaadina Rootsis, aga nüüd olevat õigusteaduskonna õppejõud. Pealegi olevat ta tuntud maalikunstniku Andrei Jegorovi poeg. See informatsioon suurendas tema aupaistet nii minu kui ka mu kursusekaaslaste hulgas.

Esimene kokkupuude temaga õppetöös oli 1950/51. õppeaastal, mil ta hakkas meile, II kursuse üliõpilastele, lugema õppeaineid "Välisriikide majandus ja poliitika" ning "Diplomaatia ajalugu". Eestikeelne erialakirjandus puudus täielikult, venekeelset kirjandust oli vähe ja meie vene keele oskus nigel. Sellepärast oli loengukonspekt põhiline õppematerjal. Kumba neist õppeainetest ta luges sügissemestril, kumba kevadsemestril, seda ma enam ei mäleta. Ta luges rahulikult, kiirustamata ja püüdis tuua elulisi näiteid. Mõlemad ained olid huvitavad, sest keskkoolis õpetati vähe välisriikide majandust, rääkimata majanduse arengu poliitilistest aspektidest. Ka diplomaatia terminite ja tegutsemismeetodite kohta saime Jüri Jegorovi loengutest põhiteadmised ja ülevaate, kuigi õppekava kohaselt piirdus diplomaatia ajalugu põhiliselt sündmustega alates 1870/71. aasta Preisi-Prantsuse sõja ettevalmistamisest ja lõpetades II maailmasõjaga. Igatahes kui II kursuse kevadsemestril rääkis üks parteiajaloo dotsent oma loengul "üksteisele mittekallalekippumise lepingust" Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, "orginaalsetest" (s.t originaalsetest) ideedest ja "savijalgadel seisvast viljapeast" (ta ei teadnud sõna "koloss" tähendust, vaid arvas, et see tuleb venekeelsest sõnast "kolos", s.t viljapea), võisime üleolevalt muiata ja oma konspektis kriipsutasin need "keelelised uustuletised" alla.

Mõlema nimetatud õppeaine kestuseks oli üks semester, eksam oli suuline ja suhteliselt kerge. Jüri Jegorov oli eksamil rahulik ning üldjuhul ta konksuga küsimusi ei esitanud. Siiski oli üliõpilaste hulgas käibel legend, et diplomaatia ajaloo eksamil küsinud ta mõnikord lisaküsimusena, kumba jalga Hess maandumisel vigastas, kui ta 1940. aasta maikuus Inglismaale lendas, et mõjutada Inglismaad sõjast väljuma ja Saksamaaga rahu sõlmima. Ükskõik kumba jalga üliõpilane pakkunud, oluline olnud ikka see, et üliõpilane jäi kindlalt öeldu juurde. Küllap oli tal teisigi konksuga küsimusi.

Õppejõuna oli Jüri Jegorov üliõpilastele vastutulelik nii konsulteerimisel kui ka oma raamatute kasutada andmisel. Ma ei mäleta enam, kas oli see kursusetöö või mingi ettekanne teemal "Ameerika militarismi ideoloogia", mille ma tema juhendamisel koostasin. Igatahes kutsus ta mind oma koju, mis asus Tähtvere pargi alguses. Vestlesime sel teemal ja ta andis mulle kasutada mitu venekeelset raamatut, kust sain väga huvitavat materjali selleaegsete maailmakuulsusega ajakirjanike ja poliitikute seisukohtade kohta. Sinnani piirdus minu tutvus nende autoritega ainult nime teadmisega.

Tööleasumisel õigusteaduskonda puutusin Jüriga sageli kokku mitmesugustel koosolekutel ja loenguvaheaegadel ning juttu meil jätkus. Minu tööleasumisel majandusteaduskonda 1957. aastal lisandus senistele kokkupuutepunktidele veel kokkusaamine ülikooli Vanemuise tänav 46 asuvas õppehoones. Nimelt oli Jürile ühiskondliku tööna (s.o tasuta töö peale ametiülesandeid) antud selles hoones asunud agitpunkti (s.o nõukoguliku propaganda keskus) töö korraldamine, majandusteaduskond aga asus ju samas. Ka selles töös hoidis Jüri asjad joones, vältides rumalusi.

Kunagi pole ma näinud teda norutamas. Jüri on alati pööranud suurt tähelepanu tervislikele eluviisidele. Jalgsimatkad Tartus ja selle ümbruses, talvel aga suusatamine on olnud tema eluviisi lahutamatu osa tänaseni. Tal on ikka olnud huvi vahetada kogemusi matkamise ja suusatamise kohta, ikka on ta küsinud, kas ma küllalt suusatan ja kehaliselt aktiivne olen. Kui tal vahel on olnudki mõni tervisehäire, siis oma tahtejõu ja süstemaatiliste harjutustega on ta sellest ikka üle saanud.

Meie sidemed on jätkunud ka pensionipõlves, tõsi, enamasti suhtleme küll telefonitsi. Kuid rahuldust on pakkunud see meile mõlemale.

Õnnitlen Sind Jüri Sinu suure juubeli puhul! Jätkugu Sul head tuju ja optimismi edaspidiseks! Olgu Sul palju rõõmurohkeid päevi eelseisvatel eluaastatel!

***

Juubilari õpilane ja kauaaegne kolleeg Advig Kiris :

Puutusin Jüri Jegoroviga kokku esmakordselt 1956. aasta sügisel Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna verivärske üliõpilasena, kellele kõik teadusetempli auväärsete seinte vahel olev ja toimuv oli uus ja muljetavaldav. Vanast peahoonest, kus meie õppetöö toimus, tundus lausa õhkuvat soliidsust ja akadeemilisust. Õppeprotsess oma loengute ja seminaridega erines oluliselt keskkoolitundidega sisseharjunud süsteemist. Muljet avaldasid ka õpetuse jagajad, õppejõud oma eriliste au- või ametinimetustega ja teaduslike kraadidega nagu professor, dotsent, vanemõpetaja ja lihtsalt õpetaja, doktor, teaduste kandidaat, mis lisasid nimetuse kandjale teatud erilise aupaiste ning mille suuruse ja hiilguse hierarhias orienteerumiseks näis kuluvat veel palju aega.

Õigusteaduskonna õppejõudude koosseis oli selleks ajaks pärast sõjaaegseid ja ‑järgseid poliitilisi puhastusi stabiliseerunud. Ülikooli olid jäänud mõned üksikud sõjaeelse ettevalmistuse ja õppejõukogemusega õpetlased nagu professor Elmar Ilus, professor Paul Vihalem, professor Helmut Kadari, dotsent Leo Leesment ning dotsent Johannes Mäll. Lisaks neile olid mõned pedagoogid, kes olid küll ülikooli lõpetanud enne sõda (Ilmar Rebane, Karl Püss, Abner Uustal), kuid õpetamiskogemusi hakkasid omandama alles pärast sõda. Peale nende olid kõik ülejäänud õppejõud asunud tööle alles mõni aasta tagasi, kusjuures ka ülikooli õigusteaduskonna olid nad enamasti lõpetanud kas 1940. aastate lõpul (Olev Püssa, Jenny Ananjeva, Ilo Sildmäe) või 1950. aastate alguses (Julius Adojaan, Raimond Auling, Vilma Kelder, Endel Laasik, Elmar Raal, Edgar Salumaa). Viimaste hulka võib tinglikult arvata ka Jüri Jegorovi, kes oli omandanud kõrghariduse 1946. aastal NSV Liidu Välisministeeriumi kõrgemas diplomaatilises koolis ja asunud Tartu ülikoolis tööle järgmisel aastal.

Seega võib öelda, et õigusteaduskonna õppejõudude hulgas domineerisid suhteliselt noored, ennast pedagoogide ja teadlastena alles tõestavad inimesed. Sellel asjaolul oli ka oma positiivne külg: võrdlemisi väike vanusevahe lihtsustas õpetajate-õpetatavate omavahelist suhtlemist ja vastastikust mõistmist, kompenseerides sellega mõneti vajakajäämisi õppejõudude pedagoogioskustes.

Esimesele kursusele loenguid pidavate lektorite seas paistis riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedri vanemõpetaja Jüri Jegorov eelkõige silma väliselt: hästi korralikult sõlmitud ja väga sobivat värvi valitud lips ning kuidagi rõhutatult korrektne olek. Samuti sellega, et teda, s.t tema õppeainet, oli palju. Riigi ja õiguse ajalugu – täpsemalt alguses välisriikide riigi ja õiguse ajalugu, seejärel NSV Liidu riigi ja õiguse ajalugu loengute ja seminaridena, lisaks kursusetööd – oli õppeaine, mis hõlmas suures osas kogu esimese õppeaasta auditoorse ja koduse töö mahu. Ei saa ütelda, et need õppeained oleksid olnud kõikidele üliõpilastele jäägitult haaravad ja huvitavad. Ajaloohuvi on omane vaid suhteliselt kitsale rühmale inimestele, seda vähem noortele juristihakatistele, kelle silmade ees terendavad keeruliste juriidiliste kaasuste (eelkõige kriminaalasjade) lahendamine ja hiilgav pilotaaž seaduste rägastikus. Peab tunnistama, et seniajani tekib õigusteaduse eriala omandamisse pragmaatiliselt suhtuvatel üliõpilastel aeg-ajalt küsimus, kas õiguse ajalugu on ikka õigusteaduse õppekavades vajalik.

Kuid Jüri Jegorovit kuulati. Ei mäleta, et üliõpilaste ette astudes oleks ta kulutanud aega sellele, et veenda üliõpilasi oma õppeaine õppimise hädavajalikkuses, mida enamik õppejõude sagedasti teeb. Ta alustas loengukursust ja luges seda nii, nagu õigusajaloo õppimine oleks endastmõistetav ja loomulik. Ka palju hiljem, kui mul endalgi on seljataga aastakümnete pikkune loengupraktika, imetlen tagantjärele Jüri Jegorovi loengupidamise oskust. Olukorras, kus õppekirjandus praktiliselt puudus ja peaaegu ainsaks õppematerjaliks oli loengukonspekt, oskas ta anda loengus kogu olulise materjali, sealjuures kadestusväärse põhjalikkusega. Ja kuigi konspekt oli tihedalt täis ajaloolisi fakte ja õigusaktide nimetusi (mis teha, kui näiteks keskaegne linnaõigus oli äärmiselt kirju), oskas lektor neid esitada ja siduda huvitavalt, sageli ka mõnusa huumoriga.

Üliõpilane võis juubilarilt alati saada sõbralikku abi ja head nõu õppe- ja uurimistöö probleemides. Eksamil oli ta nõudlik, aga sealjuures heatahtlik. Väljaspool õppetööd oli ta üliõpilastele meeldiv ja võrdväärne vestluskaaslane, alati tähelepanelik ja vastutulelik.

Hiljem, enam kui kahekümne aasta jooksul ühise töötamise ajal teaduskonnas ja kateedris oli võimalik juubilari tundma õppida kui vanemat ja kogenumat töökaaslast, kellelt vajaduse korral sai alati väga asjalikku ja lahket nõu. Sügavalt intelligentse, mitmekülgsete huvide ja teadmistega inimesena oli Jüri Jegorov suurepäraseks kolleegiks riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedri väikeses kollektiivis. Eesti riigi ja õiguse ajaloo põhjaliku tundjana tegeles ta väga aktiivselt selle teadusliku uurimisega ja õppekirjanduse avaldamisega, ammutades energiat tervislike eluviiside rangest järgimisest, matkamisest, suusatamisest ja ujumisest.

Tagasihoidlik ja väljapeetud, ei tormanud ta teaduskonnas või kateedris tõusnud probleemide arutamisel oma arvamusega lagedale. Jüri mõtteavaldused olid alati sügavalt läbi kaalutud ja argumenteeritud. Tal oli kadestusväärt oskus kõrvale hoida nn ühiskondlikest ülesannetest – igasugu komisjonidest, komiteedest ja büroodest, kus tavaliselt kulus palju aega tulutu sõnavahu tekitamisele. Ainuke seda laadi ülesanne, mida ta minu mälu järgi täitis, oli olemine teaduskonna rahvakontrolli grupi liige. Eks seetõttu jõudis ta seda viljakamalt tegelda teadustööga Eesti riigi ja õiguse ajaloo alal, mille tunnistusena ilmus 1981. aastal põhjalik ja kokkuvõtlik uurimus "Eesti NSV riigi ja õiguse ajalugu. Oktoobrieelne periood (XIII sajand – okt. 1917. a)" ^*1, millega võrreldavat teaduslikku tööd meie õigusajaloolastel seniajani kõrvale panna ei ole. Arvestades juubilari suurepärast kehalist ja vaimset vormi, on põhjust loota, et me saame veel kaua aega olla tema aktiivse ja viljaka teadusliku tegevuse tunnistajateks.

Märkused:

^*1 История государства и права Эстонской ССР. Дооктябрьский период (XIII век – окт. 1917 г.): [учебник для студентов юридического факультета Тартуского государственного университета]. – Таллинн: Валгус, 1981. – 192 lk.

Jüri Jegorovi personaalbibliograafia

2012-05-13 12:52:37

Jüri Jegorovi personaalbibliograafia

32. Eesti õigusteadlaste päevad

2012-05-13 12:53:18

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis

Kümme aastat võlaõigusseadust Eesti kohtupraktikas ja võlaõiguse areng Euroopas

2012-05-13 16:06:39

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna täiendusõppekursused

2012-05-13 16:06:49

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis