Juridica

Austatud lugeja!

Katrin Prükk — 2010-06-27 03:12:15

"Keegi pidi teiste patud välja lunastama." Nii öeldi hiljuti mitmes järelhüüdes ekspankur Andres Bergmannile, kommenteerides tema süüdimõistmist aastal 2004. Sama mõte on jäänud kõlama nii mõnegi viimase aja kõmulisema kriminaalprotsessi meediakajastuses.

Tsiviilõiguses arutati mõni aeg tagasi küsimust, kas Eestis tuleks avada uks nn karistuslikule kahjuhüvitisele. Nagu Karin Sein oma artiklis Juridica 2008/2 märgib, on selle Anglo-Ameerika õigusest pärineva instituudi peamiseks eesmärgiks karistamine ja uute rikkumiste ärahoidmine ehk preventsioon, kuid sellel on ka süüteo lunastamise ning õiguskaitse defitsiidi kompenseerimise funktsioon. Nimelt väidetakse, et kuna praktikas jääb paljudel juhtudel kahjutekitaja karistamata ning kannatanu ilma kompensatsioonita, siis ainult kompenseeriva kahjuhüvitise väljamõistmisel ei ole reaalset preventiivset toimet. Kahjutekitaja saab arvestada sellega, et suure tõenäosusega teda vastutusele ei võeta ja isegi kui seda tehakse, siis ei mõisteta temalt ikkagi välja rohkem kui reaalselt tekitatud kahju. See tähendab, et sageli tasub õigusrikkumine ennast ära.

Karin Sein leidis kaks aastat tagasi, et karistuslik kahjuhüvitis ei ole kooskõlas Eesti põhiseadusega. Aastal 2010 oli teema eraõiguses taas arutusel, sedakorda seoses nn allikakaitse seaduse eelnõuga. Kava võimaldada taolist kahjuhüvitist põhjustas väga suurt protesti. Täna settib eelnõu kusagil Riigikogu tagatubades.

Niisiis eraõiguses ollakse seni arvamusel, et kohtud ei või määrata üht isikut teiste patte lunastama. Karistusõiguses ei saaks justkui üldse küsimust tekkidagi. Kui üks eraõiguslik isik VÕIB teiselt kahju hüvitamist nõuda, siis riik PEAB kuriteole reageerima. Seega õiguskaitse defitsiidi probleemi justkui pole. Selektiivsus saab tekkida vaid sellest, et riik ei saa kuriteost teada. Ja siin me saame kõik riigile abiks olla, teavitades õiguskaitseorganeid toimepandud rikkumistest.

Viimase aja kõmulisemaid kohtuprotsesse meediast jälgides jääb mulje, et riik saab enamasti kuritegudest teada ühel viisil: isikuid pealt kuulates. Mis on seejuures eriti huvipakkuv: see võib viia ja on kohati ehk juba viinudki mentaliteedini, et kui pole linti, pole ka kuritegu. Kui nii väidab kaitsja advokaat, on see mõistetav. Kui nii aga väidab politsei, prokurör või kohus, on juba kurjast. Vähe sellest, et see viib meid lindistamise ajajärku. See viib meid ka selektiivsuse ajajärku: otsus keda lindistada, jääb isegi kõigest 1,3 miljonilise elanikuga riigis paratamatult selektiivseks.

Mis on selles selektiivsuses siis nii halba? Kas see on juhuslikkuse oht, nagu vanal ajal rakendatud detsimeerimise korral? Terve väeosa ei allunud, rivikorra alusel hukati iga kümnes. Ehk teisisõnu – kõik olid patused, kõik väärisid tollases mõistes surma, aga üheksale kümnest halastati. Kui kõik on süüdi, siis juhuslikkuse printsiibil, kuid kindla korra järgu valitute karistamine näib ehk isegi õiglane. Aga mis siis, kui see valik ei ole juhuslik? Kas ka siis näib karistamine õiglane? Karistamine ehk küll, valik aga mitte. Teades, et valik sinu saatuse üle sõltub mitte millest, vaid kellest, võib muuta sind kergesti manipuleeritavaks: sõdurist saab robot. See on väga ohtlik mitte ainult konkreetsele inimesele, vaid kogu ühiskonnale tervikuna.

Minu arvates ei ole küsimus selles, kas subjektiivse selektsiooni vastu tuleks võidelda: jah, tuleks. Küsimus on kuidas. Minna tagasi detsimeerimise juurde on ehk liiga suur ajalooline tagasisamm. Subjektiivsuse juurde jäämine on aga sellest veelgi suurem taandareng.

Euroopa Liidu õiguse põhimõtetest tulenevad piirangud seadusandja valikuvabadusele. Väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetluse näide

Carri Ginter, Mihkel Mugur — 2010-06-27 03:13:00

Lepinguvabaduse piiramisel riigihankeõiguses on mitu eesmärki, mille prioriteetsus regiooniti ja riigiti erineb. Üheks lähtekohaks on näiteks hankija rahaliste vahendite tõhusam ärakasutamine. Euroopa Liidu tasandil võideldakse eelkõige toimiva siseturu eest. Riigisiseselt tõstame esile riigihankeõiguse eesmärki vähendada korruptsiooni. Tuleb leida sobiv tasakaal, et hankemenetlus oleks läbipaistev, kuid selle korraldamine ei muutuks seejuures põhjendamatult kalliks ja konarlikuks.

Üheks valdkonnaks, kus võib näha kuritarvituste ohtu, on hankemenetluse liigi valik. Suurima läbipaistvuse tagavad menetlused, mille käigus hanke tingimused on eelnevalt kindlaks määratud, pakkujad esitavad nende tingimuste raames oma pakkumused ja läbirääkimisi ei toimu. Teatud juhtudel nõuab aga konkreetne hankemenetlus läbirääkimiste lubamist. Kuivõrd läbirääkimiste võimalus vähendab läbipaistvust ja suurendab võimalusi kuritarvitusteks, on nende menetluste kasutamine Euroopa Liidu õiguses rangelt piiratud. Eesti riigihangete seaduse § 27 lõige 3 võimaldab aga hankijatel kasutada erandlikku väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetlust alati, kui hanke eeldatav maksumus jääb alla rahvusvahelist piirmäära. Artikli autorite hinnangul on selline erand suvaline ning vajab muutmist.

Riigihankelepingu muutmise vabadus hanke üldpõhimõtete valguses

Mari-Ann Simovart — 2010-06-27 03:13:26

Traditsioonilise käsitluse järgi jaguneb riigihanke õiguslik regulatsioon Eesti õiguses kahte ossa: hankelepingu sõlmimise eelsed suhted alluvad avalik-õiguslikule regulatsioonile, täpsemalt riigihangete seadusele ja vajadusel selle aluseks olnud Euroopa õigusele; lepingu sõlmimisest alates aga on tegu eraõigusliku lepinguga ilma eriliste mööndusteta.

Samas on praeguseks toimunud märkimisväärne nihe Euroopa hankeõiguse mõjusfääris: Euroopa Kohtu hiljutised lahendid, eeskätt kohtuasjad Pressetext ja komisjon vs. Saksamaa, kinnitavad arusaama, et hankega seonduvate eraõiguslike vaidluste lahendamisel tuleb juhinduda hanke üldpõhimõtetest ning vastuolu korral on hanke üldpõhimõtted ülimuslikud eraõiguslike normide suhtes. Seega on hankelepingu õiguslik regulatsioon küll liikmesriikide pädevuses, kuid normide kujundamisel ja kohaldamisel peab arvestama direktiivides sätestatud riigihanke üldprintsiipide ja Euroopa Liidu asutamislepingust tulenevate aluspõhimõtetega. Lisaks tuleb hankelepinguga seotud eraõiguslikes suhetes teadvustada, et ka riigisisesel tasandil iseloomustab hankelepinguid tugev avalik huvi (nt huvi korruptsiooni vältida) ning lepingu täitja huvid alluvad teatud asjaoludel avalikele huvidele.

Artiklis vaadeldakse, millistele kriteeriumidele tuginedes peaks tasakaalustama hankelepingu muutmise vabadust ja avalikust huvist tulenevaid piiranguid, nii et see oleks kooskõlas Euroopa riigihanke üldpõhimõtetega.

Töö vastuvõtmine ja töövõtja vastutus ehitusvigade eest

Piia Kalamees, Kalev Saare, Karin Sein — 2010-06-27 03:13:51

Majanduse elavnemine Ida-Euroopa riikides tulenevalt soodsatest laenutingimustest tõi kaasa ehitusmahtude ulatusliku kasvu aastatel 2005–2008. Nimetatud ajavahemikule järgnenud globaalne majanduslangus, mis eriti tugevalt tabas ehitussektorit, on põhjustanud ehituse töövõtulepingust tulenevate vaidluste sagenemise. Kohtupraktikas on muuhulgas vaieldud töö vastuvõtmise kohustuse tekkimise ja töövõtja vastutusega seonduvate küsimuste üle. Käesolevas artiklis analüüsitakse eelkõige küsimusi, millal tekib tellijal töö vastuvõtmise kohustus, milline on töö valmimise ja vastuvõtmise õiguslik tähendus ning mõju töövõtja vastutuse tekkimisele tellija ees, samuti milline on töövõtja vastutuse ulatus ja vastutusmudeli erisused. Muuhulgas otsitakse vastust küsimusele, kuidas määratleda ehitustöö valmidust, kas ehitustöövõtja vastutus on käsitatav üksnes vabandatavusel põhineva vastutusena ning milline mõju ehitustöövõtja vastutusele on tellija juhistel ja tellija poolt omanikujärelevalve teostamisel. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks võrreldakse Eesti ja Saksamaa Liitvabariigi seadusi ja kohtupraktikat, samuti Euroopa tsiviilõiguse tugiraamistiku (DCFR) sätteid.

Artikli piiratud mahtu arvestades ei analüüsita artiklis eraldi õiguskaitsevahendeid, mida tellijal on võimalik rakendada lepingut rikkunud ehitustöövõtja suhtes. Samuti ei käsitleta tellija kohustust vaadata töö üle ja puudustest teatada.

Pankrotimenetluse majanduslik efektiivsus. Empiiriline uuring

Priit Manavald — 2010-06-27 03:14:13

Käesoleva artikli aluseks oleva, artikli autori tehtud empiirilise uuringu puhul, mis on üks osa laiemast uurimistööst, keskenduti pankrotimenetluse eesmärkide kompleksi kitsalt majandusliku aspekti uurimisele. Uuringu eesmärgiks oli hinnata, kui palju ressursse kulub Eestis toimuvatele pankrotimenetlustele, kui palju ressursse jaotatakse maksejõuetusmenetluste kaudu ümber ja milline on sellise tegevuse majanduslik kasutegur ehk efektiivsus. Uuringu aluseks oli hüpotees, et kehtiv pankrotimenetluse regulatsioon on majanduslikus mõttes ebaökonoomne ega taga ressursside maksimaalset ärakasutamist. Kuna enamik Eestis läbi viidud pankrotimenetlustest on äriühingute pankrotid, käsitleti uuringus just äriühingute pankrotte. Kogum, mida uuriti, on 2004. aastal maksejõuetuks kuulutatud ettevõtjad. Uuringu aluseks on võetud juba koostatud valim uuringust "Paneeluuring. Pankrotid Eestis. 2004". Selles valiti 436 st aastal 2004 pankrotistunud ettevõttest välja 97, mille puhul olid äriregistrist kättesaadavad viimase kahe majandusaasta aruanded. Käesolevas uuringus ei seatud tingimuseks seda, et pankrotimenetlus oleks lõppenud. Kajastatud on nii neid juhtumeid, kus menetlus rauges kohe ja kus menetlus rauges pärast pankroti väljakuulutamist, kui ka neid, kus menetlus toimus täismahus.

Artiklis antakse ülevaade uuringu tulemustest ja tehakse ettepanekuid maksejõuetusmenetluse efektiivsuse tõstmiseks.

Vene-Gruusia sõda 2008. aastal ja rahvusvaheline õigus

Lauri Mälksoo — 2010-06-27 03:14:34

Artiklis keskendutakse Vene-Gruusia sõja rahvusvahelis-õiguslikele probleemidele, analüüsides kaht põhjalikumat allikat nimetatud sõja normatiivsete aspektide kohta, millest üks on ametlik ja teine publitsistlik. Esimeseks analüüsitavaks allikaks on nn Tagliavini raport. Euroopa Liit kutsus ellu ja rahastas ning Šveitsi diplomaat Heidi Tagliavini juhtis rahvusvahelist sõltumatut Gruusia konflikti uurimise missiooni (Independent International Fact-finding Mission on the Conflict in Georgia). Tagliavini missioon koostaski aruande Vene-Gruusia sõja tekkemehhanismide ja sõja käigus toimepandud rahvusvahelise õiguse rikkumiste kohta. Teiseks peamiseks allikaks on USA eksdiplomaadi ja praeguse mõttekoja liikme Ronald Asmuse mõned kuud tagasi ilmunud poleemiline raamat "A Little War that Shook the World". Käesolevas artiklis keskendutakse nimetatud allikate jus ad bellum\'iga seotud sõlmküsimustele. Lisaks küsitakse selle järele, missugused võiksid üldse olla meie ootused rahvusvahelise õiguse suhtes ja mis on see rahvusvahelise juriidika õppetund, mille võiksime Gruusia-Vene sõda uurides kõrva taha panna.

Käesolev artikkel põhineb autori inauguratsiooniloengul, mis toimus 12. mail 2010 Tartus.

Narkomaania probleemid Eesti ajakirjanduses ja poliitikas

Marianne Paimre — 2010-06-27 03:14:52

Narkootikumid ja nendega seotud probleemid (narkokuritegevus, HIV levik jms) on muutunud Eestis ühiskonnas kahe viimase aastakümne jooksul oluliseks probleemiks. Et meedia vormib avalikkuse arusaama erinevatest probleemidest, sealhulgas narkomaaniast, on tähtis uurida, kuidas ajakirjandus antud temaatikat käsitleb – mida tõstab esile ja mida jätab välja. Käesolevas artiklis analüüsitakse narkotemaatikat Eesti trükiajakirjanduses 1980. aastate lõpust kuni praeguse ajani. Taustaks antakse ülevaade narkomaania ja sellega seotud probleemide levikust Eestis ning narkopoliitika arengust. Peamised küsimused on, kuidas Eesti ajakirjandus on narkotemaatikat läbi paari aastakümne kajastanud ning kas pöörded meediakajastuses on kooskõlas muutustega narkopoliitikas. Empiiriliste andmete põhjal on võimalik eristada ajakirjanduses kolme suuremat pööret. Nõukogude ajal olid illegaalsed uimastid keelatud teema. Esimene suurem muutus toimus uue Eesti Vabariigi alguses, kui narkotemaatikat hakkas kajastama äsja tärganud kollane ajakirjandus. Võib öelda, et vähemalt teatud osas meediast sattusid narkootikumid sel ajal meelelahutuslikku konteksti. Teine pööre sai alguse 1995. aasta suvel, kui neli noort eestlast jäid Bangkokis vahele suure koguse heroiiniga ja neid ohustas isegi surmanuhtlus. Antud juhtumi ja ka nn moonisõja kajastuse käigus sattus narkotemaatika meedias kuritegevuse raamistikku. Kolmas suurem pööre algas 2000. aastal seoses HIV levikuga süstivate narkomaanide hulgas Ida-Virumaal, mis tekitas meedias paanikat. Narkopoliitikat kujundati uue aastatuhande algul ümber ja varasemast enam hakati tähelepanu pöörama kahjude vähendamise võtetele (sh narkomaanide aitamisele). Meediakajastuses on humaanne aspekt varjutatud rutiinsete politsei- ja kohtu-uudiste poolt.

Kas karistusjärgne kinnipidamine on õigusriigis lubamatu?

Sten Lind — 2010-06-27 03:15:10

Viimase aasta jooksul on "Juridica" veergudel kahel korral käsitletud karistusjärgset kinnipidamist. Mõlemad kirjutised on selle Eesti karistusõiguse jaoks uue instituudi suhtes olnud äärmiselt kriitilised. R. Maruste nendib oma artikli kokkuvõttes, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tunnistas kohtuasjas M. vs. Saksamaa Saksamaal kasutusel oleva, Eesti karistusseadustikus sätestatuga sarnase süsteemi inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga vastuolus olevaks.

Artiklis käsitletakse veel kord asjas M. vs. Saksamaa tehtud otsuses öeldut ja sellega seoses küsimust, kas karistusjärgse kinnipidamise näol on tõesti tegemist õigusriigile sobimatu nähtusega. Autor asub seisukohale, et EIK pole öelnud kohtuasjades M. vs. Saksamaa ega Guzzardi vs. Itaalia, et karistusjärgne kinnipidamine meetmena on konventsiooni kontekstis lubamatu. Nii Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 5 kui ka artikli 7 rikkumine seisnes nimetatud kaasuse puhul selles, et kaebuse esitaja karistusjärgset kinnipidamist otsustati tagantjärele kohaldada kauem, kui seda lubas kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seadus. EIK tunnistas konventsiooniga vastuolus olevaks vaid süsteemi ühe detaili. Seejuures on tegemist punktiga, milles Eesti regulatsioon Saksa omast erineb. Autori arvates annab otsus mõtlemisainest Eestis aga siiski: EIK seisukoht on, et karistusjärgne kinnipidamine ei tohi piirduda lihtsalt inimese kinnipidamisega, vaid sel ajal peab talle tagama tugiteenused, mis aitavad tal võimalikult kiiresti vabadusse tagasi pöörduda.

Mõned menetlusõiguslikud tähelepanekud: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-22-10

Oliver Nääs — 2010-06-27 03:15:30

26. mai 2010. a otsusega kriminaalasjas 3-1-1-22-10 jättis Riigikohtu kriminaalkolleegium muutmata Tallinna Ringkonnakohtu varasema otsuse samas asjas, jõustades V. Reiljani, T. Silla ja A. Pärna süüdimõistmise vastavalt pistise nõudmises, vahendamises ja lubamises. Kõnealune otsus ei ole tähelepanuväärne üksnes seetõttu, et jõudis lõpule aastaid meedia tugevas fookuses olnud skandaalne protsess, mis hõlmas tipp-poliitikut, vandeadvokaati ja respekteeritud ärimeest. Vähemalt sama tähelepanu väärivad mõningad otsuses toodud õiguslikud seisukohad.

Käesolev artikkel uuribki mõningaid Riigikohtu poolt otsuses 3-1-1-22-10 esitatud seisukohti, küsides nende põhjendatuse järele nii varasema kohtupraktika kui ka menetlusõiguse teooria pinnalt. Artiklis käsitletakse tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamist, tunnistaja ütluste andmisest keeldumise tuvastamist ja Riigikohtu poolt faktiliste asjaolude tuvastamisega seotud küsimusi.

Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne

2010-06-27 03:15:49

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis