Kokkuvõte

Iga kohtuniku ees seisab ülesanne otsustada, milliseid tõendeid tuleb uurida, et teha kindlaks süüdistatava süü või süütus. Tõendamissüsteemide arengus on aegade jooksul välja kujunenud kaks suunda, Anglo-Ameerika ja kontinentaalne. Anglo-Ameerika süsteemis on põhiküsimuseks, millised tõendid on lubatavad. Mandri-Euroopas lähtutakse aga tõendi vaba hindamise põhimõttest.

Eesti kriminaalmenetlus järgib tõendite vaba hindamise põhimõtet. Ometi võib 2004. aasta kriminaalmenetluse seadustikus ja 2011. aastal seadustikku tehtud muudatustes märgata Anglo-Ameerika tõendiõigusest pärit reegleid, sest seaduse koostajate arvetes pole võistlev menetlus mõeldav Anglo-Ameerika tõendamisreegleid üle võtmata. Eri ideoloogiat järgivatest menetlusmudelitest pärit reeglite siirdamine võib muuta rõhuasetusi, kuid sellega võib kaasneda oht, et kannatab menetlussüsteemi süsteemsus ja selgus. Artiklis antakse esmalt ülevaate Anglo-Ameerika ja Mandri-Euroopa tõendamissüsteemide erinevustest ja kontseptsioonilistest alustest ning seejärel analüüsitakse kriminaalmenetluse seadustikuga kehtestatud tõendite lubatavuse ja välistamise reegleid. Autori teesid on: (a) katse ühendada Kontinentaal-Euroopa tõendi vaba hindamise põhimõte menetlusseaduses Anglo-Ameerika tõendireeglitega on tekitanud kontseptuaalse segaduse; (b) Anglo-Ameerika tõendireeglite siirdamine menetlusseadusse on olnud süsteemitu.

• kriminaalmenetluse üldmõisted ja printsiibid
,
• tõendamine kriminaalmenetluses