Süüteo aegumine ja otsuse täitmise aegumine

Vootele Hansen
Jaan Sootak
lk. 293-298

Kokkuvõte

Erinevalt Rooma õigusest oli keskaegsele tsiviil- ja kriminaalõigusele aegumine reeglina võõras. Valgustusaja ideoloogia mõjul jõudis aegumine kõikidesse modernsetesse koodeksitesse ning on praeguseks ajaks üldtunnustatud. Sellest hoolimata ei ole aegumise õiguslik loomus ja praktiline kohaldamine sugugi üheselt välja kujunenud.

Artiklis vaadeldakse aegumise karistusõiguslikku olemust. Selleks piiritletakse see kõigepealt ülejäänud kahes suures õigusvaldkonnas, nimelt tsiviil- ja avalikus õiguses kasutatavast aegumise instituudist. Artikli kirjutamise ajendiks oli hiljuti ka Eesti päevalehtedesse jõudnud probleem, kui pikk on väärteokaristuse täitmiseks ettenähtud aeg ehk teisisõnu: kas rahatrahvina määratud väärteokaristuse aegumist reguleerib karistusõigus või tsiviilõigus. Autorid toetuvad muuhulgas Riigikontrolli poolt 30. aprillil 2008 Riigikogule esitatud aruandele „Vääteotrahvide laekumisest“.

Karistusseadustik näeb ette nii süüteo aegumise kui ka karistuse täideviimise aegumise (§ d 81–82). Artiklis vaadeldakse mõlemat aegumise liiki.

Artikkel ühel lehel
Artikkel pdf formaadis j_08_5_293.pdf