Menüü

Kokkuvõte

Alates 1. jaanuarist 2016 on senine halduskoostöö põhimõtteid järgiv lepinguline delegeerimine asendunud mudeliga, mille järgi sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saajal on võimalus valida turult talle sobiv, tegevusluba omav ja sotsiaalhoolekande seaduse nõuetele vastav teenuseosutaja. Enam ei ole subjektiivseks avalikuks õiguseks mitte isiku õigus saada teenust, vaid õigus tasu maksmise kohustuse ülevõtmisele riigi poolt. Ühtlasi on nii teenuse osutamine kui suures osas ka teenusevajaduse hindamine koondunud eraõiguslike teenuseosutajate kätte, mis tekitab küsimusi seoses demokraatliku legitimatsiooni ning riigi lõpliku vastutusega.

Artiklis hinnatakse sotsiaalse rehabilitatsiooni erasektorile üleandmisega kaasnenud muutusi riigi vastutuse struktuuris. Selleks juhitakse esmalt tähelepanu olulisematele muudatustele õigussuhete kolmnurgas. Edasi selgitatakse, kuidas erineb tasu maksmise kohustuse ülevõtmise õiguslik mudel varasemast õigusest saada teenust, ning võrreldakse seda töö- ja tervisealase rehabilitatsiooni korraldusega. Seejärel analüüsitakse sotsiaalse rehabilitatsiooni elementide vastavust avaliku ülesande tunnustele, asetatakse eraõiguslik teenuseosutamine ja vajaduse hindamine privatiseerimise teoreetilisse konteksti ning selgitatakse sotsiaalse rehabilitatsiooniga seotud tagamiskohustust.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse