Kokkuvõte

Advokaat, prokurör ja kohtunik on ajalooliselt tihedalt seotud õiguskutsed, millel tegutsejatele esitatakse tavajuristidest kõrgemaid nõudmisi. Nende kutsete esindajad liiguvad oma karjääri jooksul mõnigi kord ühest ametist teise ja on näiteks riike, kus kohtunikke nimetatakse valdavalt advokaatide seast. Ka tänases Eestis on paljud kohtunikud varem tegutsenud advokaadina.

Eesti Vabariik võttis üle Vene kohtukorralduse ning koos sellega kohtunike ja prokuröride karjäärisüsteemi, mille eesmärk oli kasvatada kohtuametnikke läbi kandidaaditeenistuse. Kuigi süsteemi käivitumine võttis aega aastaid, ühtlustas see kohtunikele ja prokuröridele seatud nõudeid ning lihtsustas nende liikumist ühest ametist teise. Käesolevas artiklis uuritakse, kui palju juristid liikusid advokatuuri, prokuratuuri ja kohtute vahel 1930. aastate teises pooles, millistes suundades liikumine toimus ja millised tegurid võisid ametivahetusi mõjutada. Täpsem uurimisperiood algab 1934. aastaga ja lõpeb omariikluse hävimisega 1940. aastal. Artiklis vaadeldakse esmalt põgusalt iga õiguskutse ülesehitust, ametisse sobivuse kriteeriume ja liikmeks võtmise või ametisse nimetamise korda. Seejärel uuritakse avalikust teenistusest lahkumise põhjusi ning ekskohtunike ja eksprokuröride vastuvõttu advokatuuri. Advokatuuri järel käsitletakse teiste kutsete vastuvõttu. Kõige mahukam on kohtuvõimu puudutav osa, sest kohtuniku konkursse oli arvuliselt palju ja kohtunikuks pürgis palju advokaate ning prokuröre.

• Advokatuur
,
• õigusajalugu