Menüü

Kokkuvõte

EIK on välja töötanud inimõigustest loobumise seaduslikkuse hindamise standardkriteeriumid, kuid kohaldab neid üksnes juhtumeil, kui isik on loobunud oma õigusest riigi ees, s.t avalik-õiguslikus suhtes. Standardi järgi peab inimõigustest loobumine olema ühemõtteline, tasakaalustatud minimaalsete kaitsemeetmetega, kooskõlas avaliku huviga ning viimase, kuid mitte vähem tähtsana: tegemist peab olema konventsiooni teksti ning mõtte järgi õigusega, millest on võimalik loobuda.

Käesolev artikkel vaatleb inimõigustest loobumist kui kahe õiguse kollisiooni: ühes õigusest loobumisega teostatakse õigust autonoomiale, õigust loobuda. Riik ei saa loobumisõiguse piiramisega minna liiga kaugele, sest siis riivataks ebaproportsionaalselt õigust eraelule. Kohtu standardi võrdlemine eraõiguse põhimõtetega näitab, et kohus on kriteeriumites väljendanud Euroopa tsiviilõiguses ammu tuntud põhimõtteid. Kahe isiku õiguste konflikti, mida EIK eraõigussuhtes õigusest loobumisel lahendab laialivalguvate demokraatlikus ühiskonnas vajalikkuse, kaalutlusruumi jt kriteeriumidega, saaks seega veenvamalt lahendada inimõigusest loobumise identifitseerimise ja nimetatud kohtu standardi kohaldamisega. Autor on seisukohal, et standardi universaalne kohaldamine oleks põhjendatud nii õigusliku põhjendamise teooria kontekstis kui ka kohtu ning tema otsuste legitiimsust silmas pidades.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse