Menüü

Kokkuvõte

Rooma õiguse klassikalise ajastu (82. a eKr – 250. a pKr) juristi Gaiuse iseseisvana säilinud teose „Institutsioonid“ põhjal saab Vana-Roomas eristada kolme liiki capitis deminutio’t (seisundi muutust): capitis deminutio maxima (vabaduse kaotus), media (kodanikuõiguse kaotus) ja minima (perekonna muutus). Need kõik mõjutasid isiku positsiooni ühiskonnas, tema olukorda ja seisundit. Esimene neist eemaldas isiku vabade kodanike hulgast ja ta muutus orjaks; teise puhul jäi talle küll vabadus alles, kuid isik kaotas kodaniku õigused. Viimane mõjutas vaid isiku perekondlikku olukorda, muutes tema peresuhteid.

Hoolimata capitis deminutio ja eriti capitis deminutio minima olulisusest Rooma õiguse spetsiifika mõistmisel, pole senistes teadustöödes üksmeelt ei capitis deminutio mõiste sisu, tõlkimise ega toimumise viiside suhtes, samuti lähevad seisukohad mõneski muistsest õigusallikast lahku. Käesolevas artiklis otsib autor terminile capitis deminutio minima sobilikku eestikeelset tõlkevastet ja toob välja, millised olid allikate kohaselt capitis deminutio minima toimumise viisid. Seejärel analüüsitakse algallikate ja sekundaarkirjanduse vahelisi vastuolusid ning nende põhjuseid. Samuti pakutakse välja allikatekstidega enim kooskõlas olev seisukoht selle kohta, millised täpselt olid capitis deminutio minima viisid Rooma klassikalises õiguses. Lõpuks peatutakse lühidalt ka peremuutuse olulisimatel tagajärgedel.


Sulge

Sisenege veebiväljaandesse