Kokkuvõte

Eesti Vabariigi loomisest saadik on meil tunnustatud tasuta kohustusliku hariduse põhimõtet ning seda riigi kõige kõrgema õigusakti – põhiseaduse – tasandil. Praktika näitab, et Eesti õpilaste edulugudele (nt OECD egiidi all läbiviidava nn PISA testi sooritamisel) vaatamata ei ole kohustusliku tasuta hariduse teema Eestis probleemivaba. Näitena võib tuua koolide erastamise suundumuse, igal aastal enne kooliaasta algust ajakirjanduses avaldatud põhjalikud tabelid ja analüüsid selle kohta, kui palju läheb lapsevanemale tegelikult maksma lapse kooliminek ranitsa, koolivormi, spordiriietuse, vahetusjalatsite, vihikute, kirjatarvete jne näol. Ka jõuavad aeg-ajalt avalikkuse ette juhtumite kirjeldused, kus „kokkuleppel“ lapsevanematega peavad viimased aitama kooli remontida, maksma tualettpaberi või joogivee eest või tegema annetusi kooli juurde loodud sihtasutusele õpetajale lisatasu maksmiseks. Põhjalikumat kajastust, sh Riigikogu tasandil, on leidnud pikapäevarühma tasu teema.

Artiklis otsitakse vastust küsimusele, millised on tasuta kohustusliku hariduse põhiseaduslikud raamid. Artikli mahu piiratuse tõttu jääb vaatluse alt välja eelkooli ning kesk , kutse- ja kõrghariduse tasulisuse küsimus, samuti kooli valiku vabaduse ning erivajadustega laste hariduse teema. Selle asemel on artiklis selgitatud hariduspõhiõiguse rahvusvahelist ja põhiseaduslikku tausta. Teiseks käsitletakse põhiõiguse saada tasuta kohustuslikku haridust ja koolikohustuse kui põhikohustuse seoseid, et seejärel keskenduda konkreetsemalt küsimusele, mis on põhiseaduse § s 37 sätestatud tasuta kohustusliku hariduse piirid ja sisu.

• sotsiaalriik
,
• kohalik omavalitsus
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused