Kokkuvõte

Artiklis analüüsitakse Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid seoses riigi otsustusulatusega välismaalastest kurjategijate riigist väljasaatmisel. Kohtu seisukohad arvestavad üksikisiku huvide kõrval ka riigi huvidega, näiteks avaliku korra ja julgeoleku tagamisega. Kui erialakirjanduses keskendutakse enamjaolt kaasustele, kus riik on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni rikkunud, siis käesoleva artikli eesmärgiks on välja selgitada need piirid, mille puhul välismaalasest kurjategijate väljasaatmine on konventsiooniga kooskõlas.

Riikidel on õigus kontrollida, mis tingimustel on välismaalastel õigus riiki siseneda, ning sätestada välismaalaste riigis viibimise alused ja kord. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon ei taga välismaalasele absoluutset õigust viibida riigis, mille kodanik ta ei ole. Seetõttu on riigil õigus välja saata kriminaalkorras karistatud isikud, kui need võivad kujutada endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kuid konventsiooni järgi pole riigi otsustusulatus selles suhtes piiramatu.

Väljasaatmise puhul piirab riiki ja kaitseb väljasaadetavat Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikkel 8 (õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu), teatud juhtudel ka artikkel 3 (väärkohtlemise keelamine). Ainsa expressis verbis piirangu seab konventsiooni 4. lisaprotokolli artikkel 4, mille järgi on keelatud välismaalaste sunniviisiline kollektiivne väljasaatmine. Käesolevas kirjutises esitatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohad artikli 8 kohta.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• rahvusvaheline karistusõigus
,
• rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses