Menüü

Kokkuvõte

Eesti kriminaalkohtupidamise võistlevaks muutmine kulgeb mööda konarlikku teed. Iseäranis vaieldakse kohtueelses menetluses antud tunnistaja ütluste tõendusliku tähenduse üle. Sealjuures keerleb vaidlus peamiselt ütluste avaldamise ümber kriminaalmenetluse seadustiku § 289 järgi, s.o avaldamine ristküsitluse käigus usaldusväärsuse kontrollimiseks. Riigikohtu antud tõlgenduse kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada vaid tunnistaja usaldusväärsuse kõigutamiseks. Prokuratuuri arvates peaksid ristküsitluse käigus avaldatud ütlused, mis on antud kohtueelses menetluses, omama iseseisvat tõenduslikku jõudu ning kohus saaks neid arvestada kohtulahendi tegemisel samamoodi nagu neid ütlusi, mida tunnistaja kohtus andis. Ilmselt tuleb aga kõiki tunnistaja ütluste avaldamise aluseid vaadata koos, sealhulgas arvestades ka võimalusi isikute kohtuväliseid avaldusi leida muudest dokumentidest peale ülekuulamise protokolli.

Käesolev artikkel küsib seadustiku tekstist sõltumata seda, kui suures ulatuses ning millistest kriteeriumidest lähtuvalt saab kohtus kasutada väljaspool kohut tehtud avaldusi tõendusteabena. Kui mitte kehtivast seadusest, siis millest lähtuda sellele küsimusele vastamisel? Artiklis uuritakse muuhulgas lähemalt USA asjakohast kogemust ja küsitakse selle järele.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse