Menüü

Kokkuvõte

Saksa karistusõigusdogmaatikas diskuteeritakse elavalt selle üle, millistel tingimustel võib karistusõigus pidada tahtluse intellektuaalse elemendi eeldusi täidetuks. Arutelu tulipunktis on küsimus, kas selleks, et pidada konkreetset käitumisakti tahtlikuks, peab toimepanija tegutsemishetkel kõiki tahtluse esemesse kuuluvaid asjaolusid endale aktuaalselt teadvustama.

Kui vastus esitatud küsimusele peaks olema jaatav, siis tuleb karistusõiguses järgmisena kindlaks määrata tahtluse sisusse kuuluva teadmise minimaalne määr, mis võimaldab veel pidada isiku käitumist karistusõiguslikult tahtlikuks.

Üldjuhul eeldatakse karistusõiguses, et vajalikud teadmised ümbritseva kohta omandavad inimesed sotsialiseerumisprotsessi käigus. Ometi oleks sellise vastuse puhul tegemist ülima lihtsustusega, mis jätab hoopis kontrollimata üksiku toimepanija teadmised konkreetse teo asjaolude kohta ja võib sujuvalt viia tahtliku käitumise eelduseks oleva kognitiivse baasi eeldamiseni. Viimane lähenemine on aga vastuolus karistusseadustiku §-s 32 sätestatud süüpõhimõttega.

Kuivõrd tahtluse struktuur Saksa karistusõigusdogmaatikas omaksvõetud kujul on identne Eesti karistusseadustiku § 16 lõigetes 2–4 sätestatud tahtluse liikide ülesehitusega, siis on Saksa karistusõigusteaduses tahtluse teadmiskomponendi piiride üle peetav arutelu päevakohane ka Eesti karistusõiguse seisukohalt. Artiklis ei piirduta siiski kitsalt Saksa dogmaatika seisukohtade kajastamisega, vaid peamiselt psühholoogias omaksvõetud arusaamade põhjal otsitakse vastust teadmiste omandamise teede kohta.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse