Kokkuvõte

Viimase kolme aasta jooksul on pideva rahvusvahelise tähelepanu keskmes olnud Iisraeli poolt oma territooriumi ja Palestiina alade vahele rajatav turvatara. Nii palestiinlased kui ka paljud autorid ja riigid on avaldanud arvamust, et turvatara ei ole õiguspärane ning nõuavad selle rajamise lõpetamist ja valmis osa kohest lammutamist. Iisrael on seevastu veendunud, et turvatara rajamine on igati legaalne tegevus, mis kujutab endast muuhulgas Iisraeli võõrandamatu enesekaitseõiguse asjakohast teostamist vastavalt ÜRO harta artiklile 51.

ÜRO Peaassamblee taotlusel tegeles küsimusega ka Rahvusvaheline Kohus. Kohtu 9. juulil 2004 avaldatud nõuandev arvamus on saanud laialdase kriitika osaliseks: nõuandev arvamus ei ole erapooletu, see põhineb liiga vähestel faktidel, selles sisalduvad seisukohad on tihti esitatud lubamatult lakooniliselt, selle argumentatsioon on kas puudulik või lihtsalt olematu jne.

Turvatara legaalsuse küsimusega on pidanud tegelema ka Iisraeli kõrgeim kohus, mis on tänaseks teinud kaks olulist otsust. Kahe kohtu järeldustes on küll mitmeid kokkupuutekohti, kuid lõppastmes on nad asunud siiski vastandlikele seisukohtadele.

Artiklis analüüsitakse Rahvusvahelise Kohtu nõuandvat arvamust ja Iisraeli kõrgeima kohtu kahte otsust ning püütakse leida vastus küsimusele, kas Iisraeli turvatara on õiguspärane lähtuvalt rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja ÜRO harta artiklist 51.

• Rahvusvaheline õigus