Kokkuvõte

Klassikalise tahtluseteooria kohaselt eristatakse Rootsis otsest tahtlust, kaudset tahtlust ja tinglikku tahtlust ning teadlikku ja ebateadlikku ettevaatamatust.

Nende süüvormide rakendamisega praktikas erilisi probleeme ei teki. Tõelised probleemid algavad siis, kui ei ole võimalik tuvastada, et teo toimepanijal oli täielik teadmine, et tema tegu võib tuua kaasa koosseisupärase tagajärje (nt inimese surma või vigastuse), ent samas on vaieldamatu, et teo toimepanija oli teadlik (olulisest) riskist, ja et ta sellele teadmisele vaatamata tegi teo, realiseerides riski. Kohtu asi on otsustada, kas selline käitumine on käsitatav tahtliku või üksnes ettevaatamatu teona.

On ütlematagi selge, et kohtualuse jaoks on sellel otsusel ülisuur tähtsus. Tahtlike ja ettevaatamatute kuritegude eest sätestatud karistused on tihti väga erinevad. On ka juhte, kui karistatav on üksnes tahtlik tegu. Nii Rootsi õigusteaduses, seadusandluses kui uuemal ajal ka õiguspraktikas on püütud pakkuda selles valdkonnas uusi lahendusi. Artikkel keskendubki nende lahenduste tutvustamisele.

• süütegu