Kokkuvõte

Erialakirjanduses on leitud, et eraõiguslikud õiguskaitsevahendid on väärtpaberituru regulatsiooni rakendamisel võrreldes avalik-õiguslike sunnivahenditega tõhusamad, olles tõenduslikust küljest tihti paindlikumad ja omades paremat preventiivset mõju. Artikkel uurib tsiviilõiguslike kaitsevahendite kohaldamise võimalusi avalikustamiskohustuste rikkumisel Eesti väärtpaberituruõiguses. Eristatud on avalikustamiskohustusi väärtpaberite primaarturul (prospekt) ning sekundaarturul (nn muu teave). Artiklis käsitletakse võimalusi esitada avalikustamiskohustuse rikkumise korral tehingu tühistamise, kahju hüvitamise ja müügiõiguslikke nõudeid. Analüüsi tulemusena on autor on seisukohal, et Eesti väärtpaberituruõiguses on tsiviilõiguslike kaitsevahendite kohaldamine väärtpaberituru eripärast tulenevate tõendamisprobleemide tõttu valdavalt raskendatud. Selleks et tsiviilõiguslik kaitsevahend omaks preventiivset mõju potentsiaalse rikkuja suhtes, oleks vaja kehtestada lihtsustatud õiguskaitsevahendite (eriti kahju hüvitamise nõude) kohaldamise võimalus. Samas märgib autor, et õiguskaitsevahendite lihtsustatud regulatsiooni kehtestamisel võib muutuda vastutusrisk talumatuks, mis omakorda võib äritegevust tagasi hoida ja selle isegi passiivseks muuta.

• kohustuse rikkumine
,
• kahju hüvitamine
,
• võõrandamislepingud
,
• väärtpaberiturg