Nagu õigusteaduslikule ajakirjale kohane, räägivad kõik seekordsed
Juridica artiklid õigusest. Aga üks nendest räägib õiguse kõrval
ka õiglusest, sellest, millist osa peaks otsustuse motiveerimisel
mängima õigluse argument.
Nii nagu juristiharidusega A. H. Tammsaare vastandas tõde ja õigust,
on ka õiguse ja õigluse eristamine pigem tavapärane kui uudne
lähenemine. Ja see eristamine ei pruugi tähendada seda, et üks
mõiste hõlmab teise või et teatud osas on õigus ja õiglus
kattuvad terminid. Ei, sageli me kipume õigust ja õiglust siiski
vastandama. Kuid ikkagi: millest taoline vastandamine? Juristina me ju
teame, et õigus peab alati sisaldama õiglast lahendust. Sellest
hoolimata ei kipu me õigluse ja õiguse vahele võrdusmärki panema.
Selle asemel nendime, et õiglast lahendust pakkuv õigusnorm on
ideaal, mille poole seaduslooja peab püüdlema, reaalsus on aga
midagi muud. Ja me oleme harjunud sellega, et õigus on midagi muud.
Nii harjunud, et sageli ei näe me selles midagi imelikku.
Võime aga küsida, kas ei peaks mitte tõstma mässu selle anomaalse,
ideaalist kõrvale kalduva õiguse vastu, hülgama taolist normi ja
lahendama küsimuse siiski õiglaselt. Sellise mässu tõstmine aga ei
annaks tulemusi, kui sellega ei tuleks kaasa kohtud, võimuvolitustega
õigusemõistjad. Viimati nimetatud võimalusele seab tugeva piiri
võimude lahususe põhimõte: kohus mõistab õigust, kuid tal pole
seadusandja pädevust. Kuid vastuargumente taolisele normi eiravale
suundumisele on alates õiguskindluse põhimõtte tagamise vajadusest
kuni tõdemusega õigluse idee ähmasusest veelgi. Inimesele aga,
kelle poolel on õiglus, kuid mitte õigus, ei maksa need midagi. Tema
tahab, ja põhjendatult, et tema asjas õiglus jalule seataks. Ja enda
arvates ta ka teab, milline on see õiglane lahendus. Kui ainus
põhjendus, miks see inimene õiglast lahendust kohtust ei leia, on
see, et seadus ei võimalda õiglast lahendit teha, siis on asi
kurjasti.
Kuid kas alati on viga seaduses? Juristid põhjendavad oma seisukohti
enamasti üksnes seaduse normiga. Et asi kuulub lahendamisele
selliselt, sest see ja see seadus ütleb nii. Ma ei taha öelda, et
rakendamisele kuuluva õige normi leidmine on alati lihtne tegevus.
Kuid see on oluliselt lihtsam, kui tuua koos normiga välja ka selle
mõte ja põhjus, miks just taoline norm on parim lahendus. Nagu
öeldud, peaks iga norm sisaldama õiglast lahendust. Seega on
põhjust igast normist ka õiglast lahendust otsida. Ja kui seda ei
leia konkreetsest normist, siis kogu õigussüsteem kui tervik peaks
õiglase lahenduse tegemist siiski võimaldama.
Kuid selle kõrval, et otsuse langetaja on veendunud oma otsustuse
õigsuses (ja õigluses!), on äärmiselt oluline ka auditooriumi
veenmine selles. Ehk isegi olulisem. Kuni me otsustustes sellist
veenmist ei kohta, on madal nii seaduste kui ka kohtute autoriteet.
Kohtupraktika analüüsid näitavad, et kuigi sageli me taolisi
argumente lahenditest ei leia. Probleem ongi ehk selles, et meil pole
veel piisava põhjalikkusega teadvustatud, kuivõrd oluline on taolise
autoriteedi loomine ja hoidmine. Sõltub ju sellest kogu riigivõimu
autoriteet. Samas pole selle autoriteedi toetamine üksnes otsuse
langetajate, vaid kõigi juristide võimuses. Ja ehk ka kõigi
juristide huvides.
Langetatud otsustuse õigsuses veenmine ei ole lihtsate killda kuuluv
ülesanne, eeldades nii sügavaid õigusalaseid teadmisi, suurt
tööd, elukogemust, kuid ka julgust. Kahtlemata on vajadus sellise
veenmise järele olemas.