Menüü

Kokkuvõte

Sissejuhatus

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 sätestab: „Igaühel on õigus haridusele.“ Nagu hea, ühiskonnas stabiilsust looma seatud põhiseaduse eeskujulikule normile kohane, kätkevad ka need neli sõna endas tervet rida moraalseid, sotsiaalseid ja poliitilisi valikuid, mis koostoimes põhiseaduse teiste normide ja printsiipide, aga ka selle aluseks oleva üldise ideoloogiaga annavad sättele tegeliku värvi ja kuju.

Artikkel küsib selle järele, mida põhiseadusandja nimetatud lausega silmas pidas või, põhiseaduse paindlikku ja ajas muutuvat iseloomu silmas pidades, millise tähenduse me nendele sõnadele täna omistame. Täpsemini – kas nimetatud paragrahvis sisalduva mõistega on hõlmatud ka õigus kõrgharidusele ning kui, siis millises ulatuses. Seni on kõrghariduskorralduse põhiõiguslikult relevantsed aspektid poliitilises diskussioonis teenimatult vähese tähelepanu osaliseks saanud, ehkki vähemasti välisriikide praktikat arvesse võttes seisavad mitmed EV kõrgharidusele juurdepääsu piirangud äärmiselt lähedal konstitutsioonilise lubatavuse piiridele.

Vastuste otsimisel on pöördutud nii klassikaliste tõlgendusargumentide kui Eesti praeguses õiguspraktikas ehk vähem kasutamist leidnud nn praktiliste argumentide poole. Erilist tähelepanu on pööratud kõrgharidusõiguse piiramise küsimustele, kuna alles koos põhiseaduspäraste piirangutega omandab iga konstitutsioonis sisalduv õigus oma lõplikud kontuurid. Seejuures on sätte sisu avamisel lähtutud klassikalisest põhiõiguste piiramise kontrolliskeemist.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse