Elame infoühiskonnas. Ühest küljest tähendab see info
kättesaadavust. Tänu Internetile jõuab meieni teave igast maailma
nurgast ning selleks kulub vaid silmapilk. Teisest küljest tähistab
infoühiskond teabe olulisust igapäevaelus. Loomulikult oli ka
kiviajal informatsioon oluline. Eluliselt oluline oli teada, kus
mammutid jooksevad või kui kaugel on vaenlase hõim. Kuid taolises
aeglaselt muutuvas ajas piirduski oluline teave eelkõige enda elus
hoidmiseks vajalikuga. Tänapäeval, kus nii toit kui turvalisus
peaksid olema kõigile kättesaadavad, on vajaliku teabe ring
laienenud. Ühest küljest on see ühiskonna standard, et teadmistest
peetakse lugu, teiselt poolt väljendub see teadmiste hindamine ka
rahas, sest paremal elujärjel on laiade teadmistega spetsialistid.
Kuid mitte üksnes töö ei sunni meid muutuvate oludega kursis
hoidma. Teaduse ja tehnika areng tungib järjest rohkem ka
igapäevaellu, kus üha enam tuleb teha valikuid, mille langetamine
vaid kulli-ja-kirja-meetodil ei pruugi anda kõige paremaid tulemusi.
Internet on infoühiskonna võtmesõnaks. Ülemaailmne arvutivõrk
pole vaid passiivne info hankimise koht, vaid dialoogi arendamise
võimalus. Koos Internetiga on igaühel, kes seda vähegi soovib,
võimalik oma mõtteid piiramatule auditooriumile levitada. Peale
enesetsensuuri muud tsensuuri pole, sageli pole see ka tehniliselt
võimalik. See ongi paljude inimeste jaoks sõnavabadus – täielik
õigus ilma ühegi piirita öelda absoluutselt kõike absoluutselt
kõige ja kõigi kohta.
Kuid tsensuuri puudumine pole omane mitte üksnes Internetile.
Totalitaarsest ühiskonnast tulnuna suhtume halvakspanuga
igasugustesse sõnavabaduse piirangutesse, nähes sageli ka
toimetajatöös tsensuuri. Alles mõni aeg tagasi vastavateemalisi
kirjutisi lugedes nõustun kindlalt nendega, kes nägid toimetajates
väljaande oma näo ja maine hoidjaid, mitte sõnavabaduse piirajaid.
Interneti puhul on ainsaks maine eest hoolitsejaks kirjutise autor
ise, kes aga sageli jääb anonüümseks. Kas aga saame rääkida
mainest, kui me ei saa rääkida isikust?
Sõnavabadus on teadupärast üks põhiõigustest. Nagu ajakirja
kaanelt lugeda võisite, on mitmed käesoleva „Juridica“ numbri
artiklid keskendunud põhiõigustele, sealhulgas nende piirangutele.
Nagu näitab ka seni ainus Eesti suhtes Euroopa Inimõiguste Kohtus
langetatud otsus, ollakse maailmas seisukohal, et ükski õigus, ka
sõnavabadus, pole piiramatu. Ikka võib seda piirata kellegi teise
õiguste kaitseks. Mul on heameel, et käesolevas „Juridica“
numbris on meil võimalik lugejani tuua maailmas väga tuntud
õigusfilosoofi prof R. Alexy artikkel põhiõiguste kollisioonist ja
selle lahendamise võimalustest. See artikkel ja käesolevas numbris
sisalduv R. Maruste kirjutis sõnavabadusest on materjal, mida ehk iga
jurist peaks lugema, eriti nüüd, pärast nn Tammeri kohtuasja
läbivaatamist Strasbourg’is. On ju mitmel pool olnud juba kuulda,
et enam ei teata, mida võib kirjutada ilma kohtulaua ette sattumise
hirmuta, mida mitte. Vastupidi, usun, et see lahend aitab selle
küsimuse ühiskonnas selgeks rääkida. Kohtu seisukohad peaks siin
olema heaks suunanäitajaks.
Kui küsida aga provotseerivalt: kas pole õigus siin lihtsalt
vanamoeline, infoühiskonna võimalusi ja vajadusi mittearvestav?
Võib ju öelda, et minnakse lihtsama vastupanu teed, kontrollides
seda, mida on võimalik kontrollida, piirates neid, kes oma nime all
midagi avaldavad. Internet koos anonüümsete autorite räige sõimuga
kellegi aadressil jäetakse puutumata! Tegelikult ei jäeta,
arvestatakse lihtsalt auditooriumi haritusega, oskusega ise õigeid
valikuid teha. Alati on neid, kes on plangule sodinud, kirjutanud, et
see või teine on loll, jättes aga kraapsjalgade autori targu
mainimata. Keelamine siin ei aita. Möödakäijast sõltub, millena ta
neid sirgeldisi võtab. Ühiskond eeldab, kui ta suudaks näha selles
vaid värvilaiku, mitte kui teksti, millel on tähendus.