Käesolev „Juridica“ number pole temaatiline selle tavapärases
tähenduses, kuid numbri „selgroo“ moodustab vastutusega seotud
küsimustering, eelkõige aga kriminaalõiguslik vastutus ja
tsiviilõiguse suhted. Esmapilgul ehk isegi kummaline teema – kui
paljud ärivallas tegutsejad annavad endale aru, et kriminaalõigus
polegi ehk vaid ühiskonna heidikute korralekutsumiseks mõeldud? Et
ütlus „äri on äri“ ei tähenda, et kõik vahendid raha
teenimiseks on piisavalt head? Kuid nagu nentis õiguskantsler kevadel
Riigikogus, lähtusid nii mõnedki riigiasutused alles hiljaaegu
Matteuse evangeeliumi 25. peatükist 4. laulu tähendussõnadest: kui
sulle on ülemuse poolt antud vara, siis rohkenda seda. Ja kas saabki
taolisest käitumisest rääkida vaid minevikuvormis?
Juriidiliste isikute vastutuse kehtestamist on mitmelgi pool peetud
selleks kuldvõtmekeseks, mis avab tee ausama ja inimlikuma äri
maailma. Praegust olukorda on nimetatud totaalseks vastutamatuseks.
Harvad pole juhtumid, kus kahtlasi otsuseid püütakse langetada
võimalikult suure hulga inimeste poolt, veel parem, erinevate
juriidiliste isikute esindajate poolt. Kõike seda tehakse selleks, et
hajutada vastutust, või õigemini – et sellest kõrvale hoida.
Kollektiivne kriminaalvastutus on meie kriminaalõigusele ju võõras.
Sageli ei saada aga aru sellest, et võõraks see peakski jääma.
Karistusseadustiku eelnõu küll sätestab juriidiliste isikute
kriminaalvastutuse, andes 95 kuriteokoosseisu puhul kohtule võimaluse
võtta vastutusele ka juriidilisi isikuid, kuid unustada ei tohiks
üht – tegemist saab olema ikka ja ainult süülise vastutusega.
Sellest põhimõttest ei julge eemalduda ka käesolevas numbris sõna
saavad saksa ja prantsuse teoreetikud, kuigi paljudes muudes
küsimustes on nad selgelt eriarvamusel. Seega ei muutu uue
karistusseadustiku kehtestamisel uurimisorganite ja kohtute elu
kergemaks.
Paljudele võib see tunduda pooliku lahendusena. Usun, et nii
mõnelegi võib juriidiliste isikute karistamine tunduda mõttetuna,
naljakana võib näida ka nende nn surmanuhtlus – juriidilise isiku
sundlõpetamine. Eesti firmad pole reeglina kuigi suured, nende
ajalugu on lühike ja firmaväärtus väike. Eestis ei hoia reeglina
keegi oma firmast kui sellisest kinni, kinni hoitakse äriga teenitud
tulust. Tulu aga on võimalik suunata uude firmasse ja kõik algab
uuesti. Pole mõtet karistada firmat, kes suunas tulu ümber teise
firmasse ja kui karistamegi, siis peale moraalse rahulduse ei saavuta
me midagi. Seetõttu ei saa kuidagi üle ega ümber vajadusest
tuvastada konkreetse teo taga olnud inimene ja tõestada tema süü.
See nõuab väga laialdasi teadmisi, oskusi ja eelkõige suurt soovi.
Kollektiivse karistamiseni on seni julgenud minna siiski vaid
totalitaarsed riigid.
Inimene on mugav. Ja riskialdis. Ta valib üle muru käimise asemel
lookleva kõnnitee eelkõige seetõttu, et see on talle mingil
põhjusel kasulikum. Ka raha teenimisel valitakse raskem tee vaid
siis, kui ollakse veendunud, et lühemat teed pidi ei saa minna. Et
seda mööda minek pole lihtsalt risk, vaid kindel sissekukkumine. Kui
lapsepõlves pole inimesesse juurdunud sisemine vajadus järgida
moraali ja eetika nõudeid, siis pole täiskasvanu puhul muud
võimalust, kui möödapääsmatu karistuse ähvardus. Viidates
veelkord õiguskantsleri kevadisele ettekandele Riigikogus ja selle
kaudu raamatute raamatu tähendamissõnadele – see võib olla
kadunud poja kojutulek. Mis siis, et tal polnud teist teed.