Menüü

Kohaliku omavalitsuse garantii Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduses

Autor:
Number 1998 /6 | Lk 305-313

Kokkuvõte


1. Kohaliku omavalitsuse garantii üldiseloomustus

Kohaliku omavalitsuse (edaspidi KOV) garantii on kohaliku kogukonna poliitilise enesekorralduse tagatis, mille fikseerivad riigi ja KOV suhet reguleerivad õigusnormid.

Eesti põhiseaduse § 154 lõike 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi KOV-d, mis tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Samalaadne säte sisaldub enamuse Euroopa riikide põhiseadustes. Taolisest lausest on KOV teoorias tuletatud arvukad printsiibid ja taolises lauses eneses nähakse printsiipe, mis määravad KOV garantii ulatuse. Nii tuleneb näiteks sõnadest „kõiki kohaliku elu küsimusi“ KOV universaalpädevuse printsiip; sõna „omavalitsus“ viitab omavalitsusprintsiibile ja „kohalik“ selle tüübile; seaduse reservatsiooni kehtestamine asetab garantii seaduse reservatsioone puudutava teooria valgusse jne. Igast sõnast ja igast seosest on seega võimalik riigi ja KOV seose kohta midagi järeldada, lisaks kuulub KOV garantiisse hulk täiendavaid sätestatud ja sätestamata põhimõtteid. Eraldi tuleb mainida finantsgarantiid, mis on KOV põhitagatise – kohaliku elu küsimuste iseseisva lahendamise õiguse – vältimatu tingimus. KOV garantii oluline koostisosa on iga KOV üksuse õigus oma põhiseaduslikku seisundit riigiorganite, aga ka teiste KOV üksuste ja nende liitude surve eest kaitsta.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse