Igaüks meist kannab endaga kaasas ajastu pitserit, kust ta pärit on.
See on nii loomulik. Ja isegi hea, sest vastasel juhul ei oleks meil
ajaloolist mälu, mis meid senini eksistentsist loobumast on hoidnud.
Iga kogemus, teadmine on millekski hea, kas siis tööks või rahulolu
tundmiseks. Ajalooline mälu on seega justkui omamoodi väärtuslik
informatsioon.
Informatsioon on juristi töös alati esikohal olnud. Mõnikord on
just informatsiooni olemasolu see, mis tagab, et õiguslik probleem
soovitud lahenduse saaks. Seega võib oletada, et informatsioon, mida
me peamiselt ootame, on info uutest õigustloovatest aktidest.
Vaatamata sellele, et ajakirjanduse roll info kiire edastajana ning
neljanda võimuna hinnangute andmisel on juba piisavalt heal tasemel,
ei aita meedias edastatud ajakirjanikepoolsed ja
kes-seada-teab-millele tuginevad hinnangud juristi tema
igapäevatöös, mis nõuab õiglaste lahendite tegemist. Seega on
vaja autentset informatsiooni sellest, missuguse otsuse on seadusandja
vastu võtnud.
Info edastamiseks on vaja mingit vormi. Neid vorme on ajaloolises
plaanis olnud ja tulemas väga mitmesuguseid. Ei tahaks pikalt
heietada ei käitumise tulemusena ega ka suuliselt edasi antud
vormist. Samuti tundub praegusel infoajastul veidi vanamoodne
rääkida Hammurapi koodeksi vormist, mille kivist külmust ja suurust
võib igaüks ise New Yorki Natural History Museumœi katsuma
minna. Täna on kõigil meeltes vaid kiirus ja odavus ehk missuguses
vormis infot kõige kiiremini ja sobivama hinnaga kätte saab.
Esimene meile tuntud vorm on kirjalik. Kommentaare ei vaja ju igal
nädalal postkasti pandav Riigi Teataja, (ehk kui erialast
terminoloogiat kasutada, siis seaduse tekste sisaldav paberkandja),
milleta praktikas oleks väga raske. Raadio ja televisioon, ning
seejärel toimunud tehnoloogia areng audio- ja videosalvestusvahendite
osas, samuti vaid ringhäälinguga seotud kaabel- ja satelliitside
jmt, ei ole kahjuks olnud päris see, mida seaduse tekstide
hankimiseks vaja. Järgmine meile vajalik samm edasi oli arvuti
kasutamise võimalus ning sellega kaasnenud arvutiketastele
elektroonilises vormis salvestatud ESTLEX, mis jäi maha oma
tähtaegade poolest, ent võimaldas kiiresti otsitava seaduse teksti
ekraanile tuua ning seejärel vajadusel ka paberile kopeerida.
Kuna info edastajate üheks eesmärgiks on ja jääb selle odavus ehk
teisiti öeldes võimlikult palju infot ühele kandjale selle
materiaalses tähenduses, siis suur samm edasi elektroonilise vormi
osas oli CD-ROM. Paraku peab tõdema, et CD-ROM-i variant on meile
tänu meie peade arvu väiksusele üsna kulukas ja seepärast
kirjastustes üsna harva kasutatav. Ilmselt ka seepärast, et tänu
oma huvile uusima tehnika vastu oleme väga kiiresti avastanud
arvutivõrgu, minuteid võtva otseühenduse nii kohalike kui
ookeanitaguste kolleegidega ja ESTLEXi andmebaasiga. Ent tehnoloogia
areng ja sellega edastatava informatsiooni vormistus ei näi peatuvat.
Juba tükk aega on kasutusel maagiline sõna „multimeedia“,
võimalus näha arvutiekraanil korraga nii teksti, kujundeid, kuulata
muusikat ja vaadata filme. Oleks vist üsna lõbus, kui ius
scriptumœi kõrvale ilmuks ius animâtus, näiteks setu
leelotajakujud raputamas oma suuri sõlgesid ja laulmas seaduse
teksti, mis sätestab Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise.
Vaatamata kõigele tundub, et tänu oma praktilisusele ja käsitsemise
mugavusele jääb seaduse tekst paberkandjal veel pikaks ajaks meie
lauale kõrvuti teiste, elektrooniliselt pakutavate vormidega.