Menüü

Kokkuvõte

ÄS keskseks juriidiliseks terminiks on sõna ettevõtja, kellena seaduse § 1 käsitleb äriühinguid ning oma nimel püsivalt majandustegevusega tegelevaid füüsilisi isikuid (füüsilisest isikust ettevõtjaid), seega subjekte (õiguste ja kohustuste kandjaid), kes on juriidiliselt lepingupoolteks, omavad õigus- ja teovõimet jne (s.t. isikuid). Mõistet ettevõte kasutatakse seaduses objekti tähenduses, s.t. kui majandusüksust, sellesse kuuluvat kinnis- ja vallasavara, sealhulgas ärisuhteid, firmaväärtust jms, mis saab olla lepingu objektiks, mida saab osta, müüa, rentida jms. Ettevõte kui selline ei saa kunagi olla juriidiliseks isikuks. Kahe sisuliselt lähedase mõiste eristamine omab kaubandusõiguses suurt tähtsust, kuna kaubandusõigus tegeleb esmajoones just nimelt subjektidega, seega ettevõtjatega, mitte aga objektidega (ettevõtetega). Ettevõtja ja ettevõtte eristamine omab olulist tähendust ka võlaõiguse jaoks, kus tuleb selgelt fikseerida lepinguobjektid. Samas ei ole ettevõtja ja ettevõtte niivõrd selge eristamine kasutusel mitte kõigis õigusharudes (näit. konkurentsiõiguses), samuti majanduslikus käibekeeles, kus selline eristamine ka sellisel kujul vajalik ei ole.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse