Järgides õigusnorme, valides mitme alternatiivse käitumisvariandi
vahel või arutledes endamisi, kuidas on lubatud või kuidas ei ole
lubatud toimida, ei mõtle me sellele, kuidas meie valiku tegemist
mõjutab moraal, teadmine, kuidas peaks käituma. Probleem on aga
huvitav. Kas õigus ja moraal on teineteisega lahutamatult seotud? Kas
õigus on üks osa moraalist või on see vastupidi?
Probleemi võiks vaadelda esmalt nurga alt, kus õigusnormide
olemasolu eeldab riigi survet nende täitmise üle. Järelikult peab
normidega reguleerimise tulemuseks olema mingi ühtsus. Näiteks
püütakse normidega (vähemalt formaalselt!) garanteerida teatud
subjektidele (riigi kodanikele, aga ka selles riigis alaliselt
elavatele välismaalastele jmt.) võrdseid õigusi ehk täpsemalt
öeldes võrdseid võimalusi, vastavast ühiskondlikust elust osa
võtta. Reeglina ei tehta õigusvõime määratlemisel vahet ei meeste
ega naiste, ei haigete ega tervete vahel. Kaldun arvama, et moraali
puhul see nii ei ole. Ühtedele võimaldatakse rohkem kui teistele.
Tõsi, ka õigusnormide rakendamisel võetakse arvesse konkreetset
fakti, kuid ... õigus on kõigile üks. Moraale on niipalju, kui on
erinevaid inimesi, inimgruppe. Nii näiteks võideldi
prostitutsiooniseaduse eelnõud arutades naiste õiguste eest. Kui
palju aga võeti sõna mees– ja lapsprostituutide teemal?
Kuigi põhimõte leiab seaduses sätestamist, jääb inimese valida
– kas täita normi või mitte. Kuna moraal seondub rohkem
sotsiaalsete gruppidega või miks mitte ka üksikindiviididega, tahaks
küsida – mida teha, kui seadus ei vasta ühe või teise inimese
moraalipõhimõtetele? Näiteks arvab patsifist, et ta ei saa relva
kätte võtta, kuid peab seaduse järgi teenima aega oma riigi
relvajõududes. Kuidas jõuab ta enda jaoks lõpliku otsuseni? Mis
jääb tema jaoks vaekausile – moraal või seadus? Ja miks?
Kas moraal eeldab seaduste täitmist? Kui jah, mida teha nende
seadustega, mis ei vasta moraalile? Kas sellisel juhul otsustabki
probleemi riigi sunnijõud? Ning kas ta otsustab probleemi selleks
üheks juhtumiks või jääb see otsustus ka edaspidise käitumise
malliks?
Siinkohal tekib küsimus väärtustest. Mida rohkem meie ühiskond
areneb, seda enam tungib riik oma reguleerimisega inimeste eraellu.
Juba reguleeritakse (või hakatakse seda lähitulevikus tegema)
inimeste kunstlikku viljastamist, aborti tegevate alaealiste
trahvimist, hariduse omandamise võimalusi, samuti seatakse piirid
töötajate käitumisele väljaspool tööaega, käsitletakse
eutanaasia probleeme jne. Siit nähtub, et sünnist (ja mõningail
juhtudel juba enne seda) kuni surmani ringleb inimene ühiskondliku
olendina õigusnormide labürindis. Ja iga aja tagant tekib
labürindis mõni uus sopistus või tupik juurde.
Kui enamus üldtunnustatud moraalipõhimõtteid seadustatakse,
ühtivad moraal ja seadus üha enam ja enam. Kas ei teki oht, et kogu
meie elu väärtuse mõõdupuuks saab seadus? Kõik, mis on seaduses,
on hea, õiglane...? Kõik ülejäänu ei oma aga enam kaalu.
Samal ajal toimub juura vallas üleminek formaalselt
õigusemõistmiselt materiaalsele. Tooni hakkab üha enam andma
discursiivne meetod otsustuste tegemisel, seaduste paindlikkus,
üksikute kaasuste osatähtsus pretsedentidena jne. Kuidas need kaks
paralleelse protsessi kokku saavad? Kas siin ei jää ikkagi
domineerima oht – diskursi aluseks on seadus kui väärtus
omaette...?
Kas me niiviisi ei lähe tagasi sinna süsteemi, kus vaba mõtte areng
on piiratud? Piiratud väärtustega, mis on rangelt ette antud. Ja
inimesed selles väärtuste labürindis on pigem täitjateks kui
lahenduste otsijateks?
Lahendust tuleks arvatavasti otsida õiguse ja moraali edasisest
arenguteest.